Oma väikse mõtteteraga pretensioonitu suveteater

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Ain Lutsepp, Tiit Sukk ja Mari-Liis Lill Ingomar Vihmari uues lavastuses «Käsu Hansu ajalootund» Viinistus.
Ain Lutsepp, Tiit Sukk ja Mari-Liis Lill Ingomar Vihmari uues lavastuses «Käsu Hansu ajalootund» Viinistus. Foto: Toomas Tuul

UUSLAVASTUS


R.A.A.A.M.


«Käsu Hansu ajalootund»


Autor: Mart Kivastik


Lavastaja: Ingomar Vihmar


Kunstnik: Maret Kukkur


Osades: Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Sulev Tep­part jt


Esietendus 11. juulil Viinistus





Viinistu kunstimuuseumi vabaõhulaval tehtav teater on üsnagi kindla peale minek –  ilus koht ja rahval ikka tahtmist tulla, pole pealinnast teab mis kaugele sõita tarvis.


Lisaks kõlavad näitekirjaniku Kivastiku ja lavastaja Vihmari mõttemaailmad hästi kokku. Mõlemad oskavad ajaloolistele tegelaskujudele ja sündmustele võõriti vaadata ning ei pelga kummalist koomikat ja nihkes nalja.



Tandemi eelmine samas kohas sündinud koostöö «Eesti asi» jäi Käsu Hansu seiklusi vaadates häirivalt kummitama, sellele on Vihmar isegi vihjanud. Ühenduslüliks Ain Lutsepp oma sooja huumoriga, tookord segase krahvina, seekord Rootsi kuninga ja külamehena (kalamehena).



Loogilise loota lugu


Lavastuse pealkiri annab sisust aimu, siin pole tegu mitte tavalise ajalootunniga, vaid Käsu Hansu õpetusega. Tema aga näeb tulevikusündmusi ette, püüab neid seetõttu muuta ja mõjutada, oma tunniski nõuab õpilastelt 18. sajandi alguses II maailmasõja aegse Narva pommitamise õppetüki tundmist.



Seega, tunnustatud akadeemiliselt õiget informatsiooni lugegem kavalehelt, lavalt paistval pole kronoloogiaga midagi pistmist. Esinevad küll Forseliuse tegelaskuju, Hans väiksena jonnimas ja suure mehena Tartu hävitamise taustal (tihti mõlemad koos), vene karu, Loll-Ivan ja Rootsi kuningad Karl XI ja XII, ent samas … Vene sõdurid sõidavad jalgrattaga, saadik Volk lehvitab kilekotiga, Hans peseb muudkui ema käsul hambaid (ilmselt Colgate’i harjaga) ja pesuvesi tuleb survega voolikust.



Stseenide kordamine ja pidevad edasi-tagasi hüpped näitavad, kuivõrd veider lugu on ajalugu, alati takkajärgi konstrueeritud ja põhjendatud. Aeg ei jää ju kunagi seisma ning samas jõuab ikka ja jälle samasse punkti.



Mõnus meeleolu


Nagu suvisele projektiteatrile kohane, on laval näitlejaid eri teatritest. Kedagi eraldi ei saa esile tõsta, ei heas ega halvas mõttes. Heaks ansambliks on Tiit Sukk ja Mart Toome, kellele Raimo Pass lisab hoopis teiselaadse naljatunnetuse. Sulev Tepparti Käsu Hansu mõtlik vaatlejapilk hoiab lugu koos, tema on ühtlasi nagu konferansjee, kes tervitab muhedalt hilinejaid ning loob mõnusa meeleolu. Lihtsalt ja loomulikult mängivad ka koolinoored Rakvere teatritruppidest.



Nalja saab justkui pidevalt, ent ei saa öelda, et rahvas rõkkaks naerust, vaid siin-seal lendavad venekeelsed roppused panevad kõiki ühtviisi reageerima.



Valdavalt on naljakohad (eri tegevuste markeerimine) üllatava lahendusega, pigem panevad sissepoole muigama ja lavastusmeeskonna leidlikkust hindama.



Kunstiline ja eriti muusikaline kujundus on kõrgel tasemel. Ardo Ran Varrese valitud muusika on vaheldusrikas, kaunis ning toetab piltide muutumist ja ajarännakuid. Ei mäletagi varem sellist suures liivakastis mängimist – see vormub nii kääpaks, poriseks matsitoaks kui ka kuldseks kuningasaaliks. Liivast saab kõiksugu tähendusväljaga kooke plätserdada ning lendav liiv annab lustlikkust juurde.



Kokkuvõttes, vihma ei sadanud, päike näkku ei paistnud, kõike oli kuulda ja näha, nati lühemaks oleks tüki võinud küll teha, näiteks mõne korduva labasemat laadi koomuski arvelt. Igati tore pretensioonitu suveteater.

Tagasi üles