Nekropol Jüri Ojaveri nägemuses Karepal

Kivi Jüri Ojaveri «surnuaiast».

FOTO: Aarne Mäe

Näitus


Jüri Ojaver


«Vanavara»


Richard Sagritsa muuseumis Kalame talus Karepal


31. augustini





Pealkiri «Vanavara» viitaks kui sellele, et kunstnik eksponeerib ammutehtud töid. See vastab tõele ainult osalt, kuna välja pandud varasemail aastail loodud skulptuuride kõrval on ka äsja valminud tööd.



Näitus koosneb kahest selgelt eristatavast osast: skulptuuridest on kujundatud taluõue omamoodi kodune surnuaed, kuhu pääsebki väravapostide vahelt, ja nn aknamaalid, mis moodustavad väljapaneku teise osa ning on eksponeeritud kunagisest rehealusest ümberehitatud näitusesaalis.



Viimaseid oli võimalik mõnda aega tagasi näha Ojaveri ühisnäitusel Rein Kelpmaniga KU galeriis. Praegusel juhul, olles välja pandud autonoomselt, mõjuvad need selgelt jõulisemalt ja terviklikumalt.



Nende võõrastesse akendesse piiluja nägemisvälja peegeldavate tööde puhul on väga olulised ka pealkirjad. Nii tuleb vahetult esile Ojaverile iseloomulik teravmeelsus ja anne tabada elu koomilisi ning paradoksaalseid situatsioone: «Oleme kahekesi. Kõhna k. ei vaja me», «Head naabrid tahavad oma osa», «Kunstnik arvutab kokku oma igapäevase kasumi» jne.



Kohaliku nekropoli avas Ojaver performance’iga «Inventuur». Sisuliselt oli see iga teose sünniloo lahtiseletus, mille järel kunstnik kinnitas tööle metallist inventarinumbri. Neid töid võib lahkelt pidada ka tõelisteks hauatähisteks, küll mitte sellisteks, nagu oleme harjunud surnuaedades traditsiooniliselt nägema. Ent aeg muutub, ja miks ei peaks Ojaveri vaimukad ja kohati tõsielulisuse üle nalja heitvad tööd seal kohta leidma?



Kogu elu endas ainult rahvuslikku aadet kandnud inimene võiks vaadata selle pilguga Ojaveri «Kolme värvi» (1988), endist riigikorda härdalt taga­igatseja «Loojangut» (2003) – seal ei puudu ka ENSV vapp. Varem kerget raha teeninud, ent praegu meeleheitele viivatesse raskustesse takerdunud valgekraele sobiks imehästi kunstniku värske töö «Valgekraele».



Julgen arvata, et just see on Ojaveri viimase aja teravmeelsemaid ja meie aja hingust kõige paremini tabavaid töid. See vaimustab oma lakoonilisuses. Murdunud marmorsamba otsa on kinnitatud tagurpidi konks, mille ühinemiskohta ümbritseb valge krae. Tagurpidi asetatuna ei võta  see enam kedagi konksu otsa, saati siis kinnitatuna murdunud sambale.



Konksu (või ka õnge) otsa võtmise või sattumise teema on Ojaverile varasemastki lähedane. Tarvitseb meenutada vaid ta paari aasta tagust «Õngitsejat», mis räägib sellest, et tahtes tõmmata kedagi teist konksu otsa, ei tarvitse inimene tähelegi panna, et ta ise on juba omakorda kellegi sööda alla neelanud. Nii võiks seda väga lihtsalt lahti seletada.



Ojaveri iga töö vajaks põhjalikku analüüsi, kuna vastasel korral ollakse sunnitud piirduma suhteliselt üldiste mõistetega, nagu ambivalentne, vaimukas jne. Aga teisalt – Ojaveri tööd ongi teravmeelsed ja mitmetähenduslikud, nende tõlgendamise võimalused on seotud ikka konkreetse vaataja oskuste ja fantaasiaga. Sellise kunsti nägemine surnuaedades teeks ka elamise teelahkmel seisvas Eestis rõõmsamaks.

Tagasi üles