George R. R. Martin peab ulmet tõsiseks kirjanduseks

Ulmekirjanik George R. R. Martin Tallinnas fännidele autogramme andmas.

FOTO: Peeter Langovits


George R. R. Martin on maailmakuulus ulmekirjanik, kes esmaspäeval põgusalt Tallinna külastas.


Saabus ta siia otse Soome ulmefestivalilt Finncon, mille aukülaliseks Martin oli. Eestisse tõi kirjaniku tõik, et eesti keeles ilmus just tema kõige kuulsama romaanisarja «Jää ja tule laul» teise raamatu «Kuningate võitlus» teine osa.
George R. R. Martin kohtus Viru keskuse Rahva Raamatus fännidega, rääkis ajakirjanikega ja oli heas tujus. Oma pika valge habeme, prillide ja musta kaptenimütsiga nägi kirjanik välja nagu klassikaline idee ühest muhedast jutuvestjast.

Teid on iseloomustatud kui kirjanikku, kes kohtub meelsasti oma fännidega. Mida fännid teile annavad?

Raamatu kirjutamine on nagu esitus. Kui näitleja on laval, siis ta saab kohe kas aplausi või siis ka negatiivset tagasisidet. Kirjanik aga kirjutab üksinduses, annab käsikirja kirjastajale ja temale ongi ainus võimalus saada tagasisidet fännidega kohtudes. Siis kohtud inimestega, kellele su töö meeldib ja kes seda hindavad, mitte ei viska lihtsalt raamatut paberile, et raha saada. Naudin kohtumisi väga.

Annavad fännid ka vahel nõu, et kirjutage või arendage nii ja nii?

Jah, antakse ikka. Kuid ma kirjutan ikka, nagu mul plaanis oli. Sageli annavadki nad sellist nõu, mis mul juba endal kavas oli. Kunagi käisin internetifoorumites, kus fännid arutasid, mis toimub ja mis edasi hakkab toimuma. Alguses oli see põnev, kuid pikapeale ei tahtnud ma enam teada, milliseid arenguid pakutakse. Üritan selles suhtes oma raamatud igasugustest mõjudest vabadena hoida.

Fantasy-fännid või ulmefännid üldiselt tunduvad olevat väga pühendunud rahvas, raamatuid oodatakse ja nende raamatute loodud ilmades elatakse? Miks see nii on?

Väga kannatamatu rahvas on (naerab). Eks need pühendumuse juured ole ajaloos. Kui ulmefänlus 1930. aastatel tekkis, siis peeti seda žanri kirjanduslikus mõttes vähem väärtuslikuks. Ulmest ei peetud ülikoolides loenguid, akadeemilist tausta polnud, kirjandusajakirjad ulmekirjanikega ei rääkinud.

Ulmehuvilised tundsid siis, et neid diskrimineeritakse, nende maitset peetakse imelikuks ja sellele vaadatakse ülalt alla, ning hakkasid omavahel suhtlema. 30. aastate lõpus toimusid Ameerikas esimesed ulmehuviliste kokkutulekud. Aastate jooksul on asjad selles ülevalt alla vaatamise suhtes muidugi muutunud. Nüüd on ulme ülikoolides jne, aga selline kogunemise vaim on ikka veel säilinud.

«Jää ja tule laulu» tegevus on sätitud keskaegsesse ruumi. Miks keskaeg teid paelub?

Raske isegi öelda. Ma olen alati suur ajaloo ja ajaloolise ilukirjanduse fänn olnud. Ülikoolis õppisin ma ka ajalugu. Mind huvitas ajalugu kogu selles ulatuses – Rooma, antiik, Aleksander Suur jne, aga keskaeg pakkus millegipärast erilist huvi.

Saja-aastane sõda, Rooside sõjad jne. Selles mõttes on keskaeg olnud minu jaoks nagu loomulik gravitatsioonipunkt. Rüütlid või rüütli idee paelus mind väga. Sõdalasi ja igasuguseid võitlejaid on läbi aegade olnud, kuid rüütel oli neist kõige idealistlikum.

Ühelt poolt üllad rüütli­ideaalid, teiselt poolt aga tegelik olukord, kus rüütlid muutusid sageli tapamasinateks. Sedasorti kõrvutamine on minu meelest väga dramaatiline.

Mitte-ilukirjanduslikke ajalooraamatuid ei ole tahtnud kirjutada?

Ma ei pea end üheski ajaloo erivaldkonnas nii suureks spetsialistiks. Mul ei ole selles suhtes akadeemilist tausta ka, olen selline populaarteaduslik ajaloolane. Mind huvitab ikka eelkõige ilukirjandus. Mul on kraad ajakirjanduses, olen ka seda tööd teinud, kuid see pole ikka minu leib. Mulle meeldib lugusid jutustada, meeldib valetada, peaasi, et see inimestele rõõmu teeks.

Nagu varem sai mainitud, on ulmet ja kõiki neid alaliike alati kuidagi vähem tõsiseltvõetavaks peetud. Olete mõelnud kunagi kirjutada midagi n-ö tõsist?

Olen mõelnud küll, et kirjutaks mõne peavoolu romaani. «The Armageddon Rag’i» ma kirjutasin 1980. aastate alguses, sel olid küll fantasy-elemendid, aga põhimõtteliselt peavoolu raamat (raamat rääkis 1960. aastate rokk- ja kontrakultuurist ning mis sellest 1980. aastate alguseks saanud oli – J. A.). Aga see žanriküsimus ei ole väga oluline, sest head tööd võib teha ükskõik mis žanris.

«Jää ja tule laulust» peaks ka teleseriaal saama. Millal see tuleb?

Telekanal HBO teeb seda. Pilootosa hakatakse oktoobris filmima. Filmitakse Põhja-Iirimaal Belfastis. Praegu on nad ostnud õigused ainult pilootosa tarbeks. Eks siis ole näha, kuidas see neil välja kukub ja kas telekanali rahvale meeldib. Siis hakatakse edasi tegema. Aga kui tegemiseks läheb, siis loodan, et sari jõuab eetrisse 2010. aasta lõpus või 2011. alguses. Tahtsingi, et HBO seda teeks, sest neil on alati olnud parimad sarjad. Neil ei ole tsensuuriprobleeme, mis USA kommertskanalitel tavaliselt on, kui on liiga palju seksi või vägivalda. Väga täiskasvanuliku suhtumisega kanal. Nad on teinud lähiminevikus väga häid sarju. «Rooma» ja «Deadwood» näiteks.

Sarjaga tahakski näidata, et fantasy pole selline lasteasi, milleks paljud seda võib-olla peavad. Fantasy-sari võib olla ka läbikirjutatud karakteritega korralik täiskasvanute lugu nagu «Deadwood» või «Sopranod».

Lööte ise ka kirjutajana seriaali tegemise juures kaasa?

Ei. Pigem konsultandina. Mul on praegu kiired ajad. «Jää ja tule»-sarja viies raamat peaks väljas olema, see tuleb hilinemisega. Lisaks on selles sarjas kaks raamatut veel plaanis.

Kuidas te üldse kirjutate? Istute kodus ja kirjutate nagu vana kooli mees või käite, sülearvuti kaasas, mööda maailma ja kirjutate seal, kus juhtub?

Kodus kirjutan. Ostsin Santa Fe’s New Mexicos, kus ma elan, endale kontorist üle tänava maja. Hea lähedal tööl käia. Hommikul lähen tööle ja õhtul tulen tagasi.

Tagasi üles