Uued plaadid

La Roux Foto: Repro

La Roux
La Roux (Polydor)

La-la-laa-la-la-laa

Neid 80ndate süntpoppi armastavaid noori naisi on haibitud juba eelmisest aastast peale. Nimi peab algama L-iga, imidž peab olema freaky ja Cindy Lauper olgu iidol, kui nad teaksid varalahkunud Laura Branigani, oleks eeskuju ilmselt ka tema. Ladyhawke, Lady GaGa, Little Boots...

Uusim debüütalbum nende uute noorte süntpopinaiste seast tuleb La Roux’lt. Esimesed kaks sellest meelevaldsest listist olid suisa nõrgad, aga mida edasi, seda šikimaks, La Roux on juba klass omaette. See mahasurutud hüsteeriat, igal juhul midagi tumedat kandev võimas hääl vajaks põnevamat produktsiooni, kui on suutnud luua bänd ise (La Roux on tegelikult laulja Elly Jackson JA muusikamees Ben Langmaid, kuigi mugavuse mõttes ütleme «La Roux» ja mõtleme «see rebasekarva nähvits Elly Jackson»). Mina õigupoolest saingi La Roux’ kvaliteedile pihta alles kuuldes Skreami remiksi loost «In For The Kill».

Praegu on kõik tasemel, album on ühtlane ja lood on head, aga siiski on tegemist keskpõranda tantsupopiga: tahaks mingit käiku juurde! Sõu, väike nõuanne La Roux’le (nad ju loevad seda eestikeelset lehte): palgake järgmiseks albumiks pulti Skream, või Martyn või Boxcutter.
Valner Valme

*********************

Blitz
Twisted Mind EP (OneSense)

Nagu Vändrast elektrofunki

Kohalik plaadipesa OneSense pakub Vändrast pärit, kuid empaatiavõimelises Amsterdamis vabu kunste õppiva Timo Rohula ehk Blitzi plaadikest. Nelja looga mustale vinüülile püütud meeleolud räägivad avastusretkedest moodsas linnaruumis, kultuurielus ja muusikas, kus iga päev võib langeda uute ahvatluste ning helide võrku.

Paneb imestama, mis trikke loomingut liikumapanev linnakeskkond võib korda saata. Mis see on? Elektro võtmes atmosfääriline funk? Nihkes boogie-funk? Täpne määratlus pole oluline. Peamine on lasta helidel end puudutada ja tunda. Või nagu LA legendaarse plaadifirma Stones Throw’ saadik Dâm-Funk ütles: «Funk pole moodne olla tahtmine, vaid elustiil.» Ja kurat, tal on täitsa õigus!
Jürgen Tamme

*********************

MSTRKRFT
Fist Of God (Dim Mak)

Kütteks muteerunud rusika tants

Ei tea, kas Kanada tüübid Al Puoudziukas & Jesse Frederick Keeler on Euroopa küttekultuuri sisse imbunud ning Justice’i ja Daft Punkiga žanrilise leppe sõlminud või on vendadel album empaatiast valmis saanud.

Kindel on, et plaat on täis pulbitsevat analoogsündi kärisevat energiat ja robofunki. «Bounce» ja «Click Click» on hea näide, milliseid emotsioone peab üks kõva tantsupauk kuulajas esile kutsuma (rusikad püsti nagu võitjal), samas kui «Heartbreaker» ehk südamemurdja natuke tempot maha võtab ja romantilisse NYCsse James Murphyle külla lendab, kommertslikus mõttes nagu LCD Soundsystemi loos «New York I Love You».

Kvaliteetset volüümi annavad juurde külalisartistid Ghostface Killah, E-40, Freeway, John Legend, N.O.R.E. Naisvokaalidest teeb esimeses loos kaasa Lil’Mo. 80:20 printsiipi arvestades usun, et albumi lugudel on potentsiaali kõlada igal teisel Euroopa majapeol.
Risto Kozer

*********************

Tony Allen
Secret Agent
(World Circuit)

Vanameistri värske kraam

Nigeerlane Tony Allen on muusikas juba 60ndate algusest saadik, mil tema Art Blakeylt ja Max Roachilt mõõtu võtvat trummimängu märkas legendaarne Fela Kuti. 2009. aastal teeb Allen endiselt seda, mida kõige paremini oskab, sulatades džässiliku variatiivsuse, Motowni ja Staxi hiilgeaegade funk’i ja souli ning aafrikaliku mänguloogika ja highlife-muusika etnokõlad.

Alleni afrobiidist rääkides rõhutatakse selle erakordset funk’i. Seda on tema muusikas tõepoolest küllaga, kuigi mitte nii ülierutatud väljenduses, nagu näiteks James Brownil. Alleni patent on pigem see, et ta on üheks liitnud ameerika ja aafrika musta muusika maailmad. Laulukeelteks broken english, joruba ja oroba, manavad kümneliikmeline bänd ja viis külalislauljat vaimusilma ette higise aafrika peo.
Joosep Sang