Kunstnikud jäädvustasid aja materjalidesse

Pille Kivihall «Elu on». Foto: Artur Sadovski

Tallinna Kunstihoones esineb ON Grupp – paarkümmend aastat tagasi loodud tarbekunstnike rühmitus, kes leidis, et aeg on oma töö teinud ning nüüd tahavad nemad teha oma tööd ajas ja esitleda tulemusi näitusel «On aeg».

Näituse kuraatori, Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaani, tekstiilikunstniku Lylian Meistri hinnangul oli autoreile tarbelisusest olulisem just teoste kunstiline külg. Paljud kunstnikud läksid oma liistudest üpris kaugele, aga see-eest vaimustavad nende ideed publikut. 

«On aeg» on  puhas kunstnike eneseväljendus, kus kasutatakse disainikeelt, mis kõnetab meid läbi materjali. Paljud autorid muutsid oma tavapärast materjali. Näiteks keraamik Marget Tafel valis tekstiili, nahakunstnik Pille Kivihall mööblidisaini, ehtekunstnik Katrin Amos puidu... Igatahes mõjuvad nende asjad väga värskelt.

Mida tõstaksite sellest koostööst esile?

Mulle meeldib, et  ON Grupp pööras ka seekord suurt tähelepanu näituse kujundusele ja aitas sellele osalt kaasa. Neil on olnud läbi aastate palju häid kujundajaid, seekord visualiseeris väljapaneku  sisearhitekt Tea Tammelaan, kellele see oli juba mitmes ON Grupi näitus.

Katrin Amos projektijuhina mõtles välja suured arhitektoonilised vormid, mis ühelt poolt mõjuvad installatsioonina, teisalt saab neil edukalt ehteid esitleda. Näiteks Ülle Kõutsi prossidega tahukas on dekoreeritud samade prosside fotosuurendustega. Muide, kõik esitletud ehted on kantavad ja elavad väljaspool näitusesaali oma elu vahvalt edasi.

Nahakunstnik Pille Kivihalli installatsiooni «Elu on» riiuli- ja lauakonstruktsioonis on kandev roll raamatutel. Osa neist loetakse pidevalt, teised aga seisavad ja neid ei raatsita ära visata, vaid kasutatakse mööblielementidena. Lõpuks, kui tekib huvi neid jälle kätte võtta, saab vajalikke ju teiste teostega asendada.

Taiesesse «Elu on» on põimitud täiesti asjalik, kuigi kirjanduslikult jumalavallatu intriig: teatavasti eestlastel on ju raamatuid, eriti nõukaaegseid, üle, leidkem neile kasulik rakendus!

Asjade ja aja väärtuse mõtestamist oli ka teiste kunstnike loomingus näha?

Katrin Amos tõi suuremõõtmelised vineertahvlitele trükitud pildid «Väli». Ta on ehtemaailmast kaugenedes süüvinud «seinamaailma». Tema digiprindid, milles on jäädvustunud ajakihistused – vineertahvlil mõjuvad need pudeneva krohviga  ja lauajuppidega paigatud pindadega fotod väga maalilistena.

Tiina Käeseli taiesed on väga ajakajalised – lipsunõeltel kujutatakse Toomas Hendrik Ilvese silmi ja Andrus Ansipi naeratust. Tegelikult võiks ükskõik millist parteid või organisatsiooni see disainiidee inspireerida. Teisel tööl aga ei karda ta ajale alla jääda…

Väga toreda ühise installatsiooni «Jää on hakanud liikuma» tegid keraamik Ülle Rajasalu ja klaasikunstnik Viivi-Ann Keerdo. Nad on vaimukalt teostanud oma ammuse kavatsuse tuua välja oma vanu töid.

Samas on mõtlemapanev töö ka Rajasalu vana uks «Jumal ei ole kodus». Kunstnik on oma lisandustega muutnud niigi väärika ukse lausa unikaal­seks. 

Jõuliselt mõjuvad Signe Kivi trükikangad sarjast «Mazzano aeg», milles ta käsitles aega enda vähese ja kallile kunstile pühendatud ajana. Talvel õnnestus Kivil kaks kuud stipendiaadina töötada Itaalias Rooma lähedal, joonistada, mõelda ja kirjutada. Sealsete visanditega disainkangaid on ju tegelikult võimalik ka suures tiraažis ruumitekstiilidena toota.

Mul on siiralt kahju, et Signe Kivi pole viimastel aastatel saanud tegeleda tekstiiliettevõtlusega, sest praeguste suurepäraste tööde kõrval on ka tema varasem, 1980ndate looming täiesti võrreldav Marimekko disainiga ja võiks ükskord tiražeeritud trükikangastena jõuda eesti interjööri.

Inimese elus saab aastate kulgedes aeg üha väärtuslikumaks. ON Grupi liikmed on enamasti kuldses keskeas ja nad on igasuguseid aegu näinud.

Viivi-Ann Keerdo ajamõttega «Pastoraal», päevinäinud traatkorvis  jääklaasist halud justkui esitavad eksistentsiaalseid küsimusi, kas peame vastu või jäätuvad meie püüdlused, samas on selles teoses nii palju sisemist põlemist. Inimesed vajavad järelemõtlemiseks aega.

Kõigil läheb iga päev palju aega niisama kaotsi. Ka ON Grupi liikmetel pole iseenesest aega, sest nad on nii tegusad naised ja mehed – kellel on galeriid, kellel väikeettevõtted ja igapäevane elu vajab samuti elamist. Tegeldes unikaalobjektidega on nad väga tublid.

Näiteks tunnistas Elna Kaasik oma näitusetöö kaaskirjas: «Kuigi olen abielus tööga, igatsen ma kirglikke tööväliseid suhteid.» Tema «Altari» põhiosa moodustasid kauni faktuuriga kangad, millele ta oli lisanud jaapanlikult minimalistlikud maalid enda kirjutatud haikudega – ülestunnistused kirglikest töövälistest igatsustest.

Mulle meeldib, et need inimesed, kes on elus kogenud väga keerulisi aegu (stagnatsioon, ärkamisaeg, ühiskondliku formatsiooni vahetumine), võtsid selle näituse teemaks just aja, sest patriootiliste inimestena on nad tahtnud ikkagi omal moel praegust aega ja meie riigi toimimist kujundada.

UUS NÄITUS

ON Grupi näitus «On aeg»

Tallinna Kunstihoones 16. augustini

ON Grupp

•    Jõuline tarbekunstnike rühmitus sai alguse 1989. aastal ja oli möödunud sajandi lõpukümnendil meie tarbekunsti lipulaev.

•    Näitusel osalevad: Ingrid Allik, Katrin Amos, Elna Kaasik, Viivi-Ann Keerdo, Signe Kivi, Pille Kivihall, Eve Koha, Ülle Kõuts, Tiina Käesel, Krista Laos, Liivia Leškin, Ivo Lill, Erika Pedak, Katrin Pere, Mari Pärtelpoeg, Ülle Raadik, Ülle Rajasalu, Jüri Roosa, Marget Tafel, Milvi Thalheim, Annika Teder, Ilona Treiman, Tiiu Tulev-Soots, Kertu Vellerind.