Modernsusest muuseumi ühe ööpäevaga

Puccini «Turandot» Saaremaal vanamoodsama ooperi võtmes. Foto: Marko Loorits / Oma Saar

ooper

Läti Rahvusooperi külalisetendused Saaremaa ooperipäevadel

21.–23. juulini

Tänavuste Saaremaa ooperipäevade peaesineja Läti Rahvusooper tõi Kuressaare ordulinnuse hoovile ehitatud ja viimse istmeni välja müüdud 1440-kohalisse hiigeltelki kaks ooperilavastust, milleks on Richard Wagneri «Lendav Hollandlane» ja Giacomo Puccini «Turandot».

Seega: varane Wagner ja hiline (täpsemalt viimane) Puccini, Gesamtkunstwerk’i algus ning suure romantilise itaalia ooperi luigelaul; kaks täiuslikku muusikadraamat, mis seisavad oma ajaloolises ja esteetilises lähiümbruses üsna üksi ning eraldi, pole neil õieti õdesid ega vendi.

Teisalt riimuvad need kaks, Eesti ooperilavadest pikki aastaid eemal püsinud ning nüüd järjestikustel õhtutel esitamisele tulnud teost omavahel, kuna mõlema süžees põimuvad teineteisega põhjuslikult – ehkki diametraalselt erineval viisil – kaks ooperikunsti ajatut lemmikteemat: armastus ja surm.

Lendav Hollandlane, kes on tegelasena ristsugutis Odüs­seusest ja Igavesest Juudist, otsib armastust, et seeläbi needusest vabanenuna rahus surra. Hingelt tenoritüüpi Calaf on nõus väikese võiduvõimalusega katse (mis rohkem õnne- kui osavusmäng) kaotuse pandina kohe surema, et peaaegu frigiidselt külma Turandot’ armastust võita. Ning selles mõttes lõpevad mõlemad lood teadagi õnnelikult. Ainult et kummaski kantakse enne viimast eesriiet utiili ühe süütu ja armunud tütarlapse tegelaskuju. Mis on ooperilaval loomulik kadu, business as usual.

Mõlemad ooperid väärivad võimsat, monumentaalset lavastust, mida Läti Rahvusooper ka pakkus. Samas erinevad suurejoonelisuse saavutamiseks valitud vahendid ning saavutatud tulemused siin üksteisest nagu purilennuk ja aiakäru (tegu pole mitte hinnangulise, vaid tehnilise võrdlusega). Olles neid mõlemaid aastate eest Riias näinud, võin kinnitada, et gastrolliversioonis on «Turandot» sellest saali suuruse ning esitusolude tõttu lavastuslikult ainult võitnud, «Hollandlane» pigem kaotanud.

Täpne kujundikasutus

2003. aastal Riias suure menuga esietendunud «Lendava Hollandlase» (lavastaja Andrejs Žagars) esteetiline omaruum on ehitatud suuresti julgele valgusrežiile ning videoprojektsioonidele, mis Kuressaare linnusehoovis kahe esimese vaatuse ajal suvises õhtuvalguses lihtsalt kaotsi läksid. Õige pildi selle lavastuse tegelikust ilmest sai ooperipäevade publik alles ööpimedusse mattunud finaalis. Mis oli tummaksvõtvalt ilus ja võimas. Digitaaltehnilise garneeringuga täpne kujundikasutus vahendas Wagneri ooperi sõnasse ja muusikasse kätketud topelttragöödia nimetu poeesia mõjusalt visuaali.

Teisalt jälle töötasid «Hollandlase» lavastusele Kuressaares ootamatult nii kaasa kui vastu kohapealsed eriefektid. Avavaatuse tormistseenis sai looduse stiihia sõnast ja helist lihaks ning tungis lavalt ja orkestriaugust saali: lossihoovis keerutav meretuul pani hiigeltelgi seinad häälekalt laperdama nagu purjed, lühtrid kõikusid lae all ning publik vaatas ja kuulas kasvava hirmuga, millist needust see neile nüüd peale paneb või täide saadab.

«Turandot» (lavastaja Guntis Gailitis) seevastu esindab muidu igati uuendusmeelse ja nii esteetiliselt kui majanduslikult kohati hulljulgeid riske võtva Läti Rahvusooperi repertuaaris seda kokkukuivanud sektsiooni, mis peaks pakkuma kunstilisi naudinguid ning esteetilist turvatunnet inimestele, kes usuvad endiselt, et ooperiteose autori- ja ajastutruudus tähendab lavastuslikus plaanis tingimata ning üksnes papist dekoratsioone, takuseid parukaid, igakülgset ja kompromissitut realismitaotlust üleüldse.

1973. aastal (!!!) esietendunud ja hiljem korduvalt reinkarneeritud «Turandot» on sedasorti «klassikaline» muuseumilavastus, mida just Venemaal terveid inimpõlvi muutumatul kujul ooperiteatrite repertuaaris hoitakse. Igas mõeldavas mõttes tolmuse «Turandot’» lavastuslike puusanõksudena on meelde jäänud skulptuursed misanstseenid, kiviaegne koreograafia, liigutuste desünkroonsus jne.

Pensionärid rõõmustasid

Ent selle vaimustunud vastuvõtt peamiselt soome pensionäridest koosneva auditooriumi poolt näitas, et nii Eesti Kontsert kui Läti Rahvusooper tunnevad oma mõttelise sihtgrupi vaikivat enamust – pole siin kobiseda midagi. Teisalt sobis «Turandot’» esteetiline anakronism suurde festivalitelki paremini kui Riia ooperimaja suhteliselt intiimsesse saali, kuna kaugemalt vaadates polnud lavastuse pärast nii piinlik.

Ka esituslikult kuulus siinkirjutaja selge poolehoid «Hollandlase» trupile: orkestri mängus oli jõudu, täpsust ning värve (dirigent Modestas Pitrenas), vaimustasid nii mees- kui naiskoor, solistide ansambli eesotsas unelmate bassi-duo Egils Silinš ja Jaakko Ryhänen. See oli õhtu, mis jääb meelde.