Folk meenutas inimolemuse ühtsust

Eesti folklauliku Mari Kalkuni ja tõva kurgulaulja Andrei Mongushi helilained eraldusid ja said siis taas üheks. Foto: Liis Saar / Sakala

Täna koidikutundidel ühele poole saanud ning sel aastal tublisti oma geograafilist haaret laiendanud Viljandi pärimusmuusikafestival pakkus vaimustavalt koloriitset ja mitmekesiselt hõrku programmi.

Eri paikades, tuhandete kilomeetrite kaugusel kardinaalselt erinevates kultuuriruumides tekkinud ja arenenud muusika suutis ületada keele- ja eelarvamusbarjäärid ning tuletada meelde tõdemust, et ehkki inimolemus võib olla olmerutiinis poollämbunud, on ta oma põhialgelt ikka sarnane ja ühtne.

Tuttavad võõrad

Nõnda nagu templites, hiites, kirikutes, sünagoogides ja mošeedes aetakse ideaaljuhul sama asja, nii laskis ka ilm kogu festivali jooksul paista oma eri palgeid, näidates otsekui religioonipiiride ületamiseks, kui ilusad võivad olla nii äikese-eelne tormituul, soe muda muruplatsil kui ka ripsmeid niiskeks tegev hommikuudu.

Selle absoluutselt unikaalse atmosfääriga ning aasta-aastalt järjest suuremaks ja publikurohkemaks kasvava peo korraldajad olid tänavuse esinejate nimekirja kokkupanekul lahti saanud häirivast eurotsentrismist, mis varem kohati kaikana kodarais klõbises.

Kesk-Euroopa pubifolk ei domineerinud, rahvuslik-kommertslikele stereotüüpidele allutatud helikeelt, ülestiliseeritud rahvarõivaid ning muud säärast steriilset pseudopärimus­atribuutikat peaaegu ei kohanudki. Esindatud olid hoopis Brasiilia ja Põhja-India, Tõva ja Põhja-Ameerika.

Soome ja vene muusikuid

Mulle jättis sügava mulje festivali avahommikul peetud vestlus 7000 kilomeetri kauguselt Viljandisse sõitnud tõvalasest kurgulauliku Andrei Mongushiga. Rääkisime sellest, kuidas võõras võib olla tuttav ja erinev sarnane, ning siis ütles see ronkmusta patsiga mees kolm lauset pea sõna-sõnalt just niisamuti, nagu olin ise just tunnikese eest ühes arvamusloos kirjutanud. Ikka sellest, et kuigi pole olemas ühtainsat ja ainuõiget versiooni muusikast, on inimloomus ometi erinevates tingimustes pea identne.

J. Karjalainen kui eheda soome nukra, kuid visa vaimu ja virmalistest lihvitud ning põhjatuulte paitatud hinge kehastaja on juba tuttav nimi. See on soome elektrisauna-mahe rock-soul, pluss ehe Mississippi delta bluus, pluss vanad rahvalaulud. 

Soolole pühendatud festivalile sobivalt oli ta Viljandisse saabunud üksi, ilma bändita, soni peas ja kohver bandžoga näpus. 19. sajandi algul läks Soomest Ameerikasse õnne otsima pea pool miljonit inimest ning Lännen-Jukka-nimeline kava tutvustaski nende pärimust. Omalaadset kombinatsiooni Jaan Tättest ja Mickey Rourke’ist meenutav vaimukas mees laulis haaravalt ning mõjusalt peamiselt lihtsatest ja vahvatest asjadest, nagu naised ja naps. 

Lava täitmiseks ja publiku meelte paelumiseks pole vaja bändi ega tantsutüdrukuid, peo püstipanekuks piisab ühestainsamast kõvast pillimehest ja säravast isiksusest, nagu seda on ka balalaikavirtuoos Aleksei Arkhipovsky.

Kuuldused sellest maailmaklassiga muusikust olid korraldajate kõrvu jõudnud juba ammu ning tegelikult kutsuti Aleksei Arkhipovsky ka mullusele festivalil. Kutsutu tuli kohale ja alles siis selgus kõigi üllatuseks, et tegu oli hoopis ühe teise Aleksei Arkhipovskyga, kes oli vahva mees, mängis, muide, ka balalaikat ning üldse mitte kehvasti.

Õige Aleksei oli aga kohal tänavu ja see, mida ta balalaikaga tegi, oli uskumatu. Silmi sulgedes võis elavalt ette kujutada, et laval on täies koosseisus balalaikaorkester. Illusioon oli täielik ja kunst suur. Arkhipovsky käsi liikus sellises tempos, et sõrmi polnud võimalik eristada. Speed-metal-bändide soolokitarristid on tema kõrval poisikesed.

Loodushelide järeleaimamisest alguse saanud kurgulaulu juured ulatuvad arvatavalt ürgaega, mil inimene ei vallanud veel kõnet. Üks festivali absoluutseid kõrghetki oligi kurgulaulik Andrei Mongushi kontsert ööl vastu laupäeva.

Tagasihoidlik ja üliviisakas Mongush alustas kella ühe ajal öösel. See aeg, mil toimekas argipäev on inimese oma kindlast haardest vabaks lasknud, ning poolunes-poolärkvel olek on sellise muusika nautimiseks ideaalne. Mongush on ka paljuülistatud kurgulauluansambli Huun-Huur-Tu liige, mis on koostööd teinud näiteks Stevie Wonderiga.

Viljandisse saabus mees koos oma pillide ja häälega. Tema hüpnootilise, ülemhelidel põhineva mitmedimensioonilise laulu abil said kuuldavaks karge ja metsiku stepi kirjeldamatud avarused, vee vaikne vulin ning ratsude kabjaplagin. Otsatu ja igavene loodus ning inimene selle kõige keskel. Kultuur, kus on sõbralikult põimunud šamanism ja budism.
Üllatuskülalisena astus lavale üks eesti andekamaid noori heliloojaid ja lauljaid Mari Kalkun. Nende duett oli vapustav. Maailmatunnetus oli identne. Habras, ent jõuline ja kütkestav Mari Kalkun ning eksootiline, ent ometi tuttav Mongush. Nende kahe helilained põimusid, murdusid, eraldusid ning said siis taas üheks. Emotsioon oli niivõrd võimas, et juba ainumalt sellepärast tasunuks festivalile tulla.

Müütilistes lugudes ja rahvalauludes on maailm üldse kuidagi iseeneslik ja loomulik.

Toores jõud ja ürgne vägi

Folkmuusika ei ole enam ammu nišikaup, sellest annavad tunnistust pilgeni täis kontserdipaigad.

Mehehakatised popfolkpunkpundist Zetod kargasid sedakorda lavale koos Lenna Kuurmaa ja seto noorte neidude kooriga Tsibihärbläseq. Lenna Kuurma folgidebüüt oli igati haarav ja mõjus ning see, kuidas rahvariides graatsilised neidised kenasti hanereas lavale ronisivad, oli silmale üks ütlemata nauditav pilt!

Rahvast jagus murdu ka tulefolkaritele eesti-ukraina segapundist Svjata Vatra temperamentse Ruslan Trochynskyiga eesotsas. Bänd põrutas otse kontserdilavalt Karpaatiasse kultuurimissioonile. Muu hulgas ootab neid ees ka esinemine ühel festivalil, kus peaesinejaks on legendaarne big-beat-teknobänd The Prodigy. Elame põneval ajal.

Kodumaistest artistidest on vahepeal suure lava küpseks sirgunud jõuline fenomenaal-rahvuslik-ägemuusika kollektiiv Nikns Suns oma ürgse väe ja toorelt jõulise tempokusega. Neid suurepärase lavalise esinemise ja nakatava energiaga etnometalliste ootab paljutõotav tulevik. Rahvuslik pärand ja metalne vorm, võltsimatult võimas energia ning värske lähenemisnurk on kõvad trumbid.

Küüslauk meega

«Kehvalt elan,» teatas õlletelgis kohatud vana hää tuttav rõõmsalt. «Autol pole katustki peal, pean sööma hallitanud juustu ja jooma vanu veine.»

Nii nagu toidutänavalt oli ligunenud friikartulite ja lörtsuvate viinerite kõrval võimalik saada ka vahvaid maitseelamusi, nagu näiteks grillitud küüslauk meega, nõnda oli ka tänavusel peol uusi ja hõrke elamusi, mida varasematel polnud kohanud.

Ilu on lõppude lõpuks vaataja silmades, tõde kõrvades ja rõõm südames. Muusika on püha, mis kirgastab meie killustunud maailmamosaiiki ning aitab heli-helilt, noot-noodilt erinevaist killukestest kokku saada seda ühtainsamat ja õigeimat versiooni.

FESTIVAL
XVII Viljandi pärimusmuusika­festival
73 kontserti, lisaks kolm maakonnakontserti ja 50 esinemist rohelisel laval
16 välismaist ja 30 eesti kollektiivi, kokku üle 250 muusiku
23.–26. juulini Viljandis