Raamatutäis etnoloogiat

Herbert Tampere ja Theodor Saar Pärnu rajooni rahvaluulekogujate nõupidamise vaheajal vestlemas, 7. juuli 1963. Foto: Richard Hansen, Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogust

Aastal 1983 ilmus tollase nimega Leningradis kirjastusel Muzõka tõlkeraamat, mille hinnaks oli 85 kopikat. Raamatu autor oli nüüdse Eesti Muusikaakadeemia professor Herbert Tampere (1909–1975), toimetajaks ja kommenteerijaks Ingrid Rüütel. Seda trükiti kolm tuhat eksemplari ja tema sisuks on kümme autori artiklit aastaist 1932–1966.

Vene keelt valdava lugeja ette jõudsid Tampere artiklid kiiremini kui oma inimestele, kuivõrd alles nüüd, üle veerand sajandi hiljem, on meie päralt «Eesti mõtteloo» 85. köitena Herbert Tampere artikleid esitav raamat «Lauluväelised», koostajaks dr Mall Hiiemäe. Kes tahab eesti etnoloogiast korralikku ülevaadet eriti regivärsi tasapinnalt, sel tuleb Herbert Tampere raamat läbi töötada – kuigi ta ei ole piibel. 

Taastrükkide probleeme

Herbert Tampere artikleid uuesti avaldada pole kerge töö, sest osa neist on väga noodirikkad. Venekeelne väljaanne on teinud hädast vooruse ega ole noote vältinud, sest kahtlemata on noodikiri olnud teisekeelsele lugejale arusaadavam kui eestikeelse teksti silbid noodimärkide all. Tampere-köite tegijad «Eesti mõtteloos» on talitanud iseenesest otstarbekalt, jättes nootidega artiklid kõrvale, liiati kui neid mujalt leiab niikuinii.

Probleem seisneb muus. Võib-olla ongi Herbert Tampere üks suuri panuseid Eesti mõttelukku see, et nagu ta ei peljanud rahvalaulude talletamiseks välitöid, ei kartnud ta ka noote. Tema jutustavad artiklid on tihti kompromissiks akadeemiliste kolleegide ja rahvaluulehuviliste taseme vahel. Tampere noodiartiklid on kõrgemat järku. Nonde sisust sai rääkida Mart Saare suguse klassikuga. Ainult et – kõik meist pole Mart Saare taolised!

Seepärast on pisut kahju, et oma järelsõnas on Mall Hiiemäe seadnud Herbert Tampere elutöös esikohale etnoloogilise külje, jättes kõrvalisemale platsile tema kui etnomusikoloogi. Nõnda jääb paraku varju ka see, kui uuenduslik oli Tampere koostatud antoloogia «Eesti rahvalaule viisidega»

I – V (1956–1965) või avaramalt vaadates – mida tegi Tampere ära rahvalaulude publitseerimisel teistest erinevalt.

Tegelikult on küsimus põhimõtteline: mil määral tohivad teksti talletaja ja teksti publitseerija olla normatiivsed ehk kirjutada hilisematele põlvkondadele ette, kes kuidas ja mida pajatas või laulis. Tampere oli üksjagu normatiivne. Milles temapoolsed normid seisnesid ning milliseid uusi probleeme nood normid enesega kaasa toovad, selle lahtikirjutamist oleksingi Hiiemäe järelsõnast tahtnud lugeda. Jääb järgmiseks korraks.

Herbert Tampere artiklid on uueks publikatsiooniks keerukad aga ka selle tõttu, et nad on sageli pildirikkad. Juba pos­tuumselt (1984) ilmunud artikkel «A. R. Niemi ja N. Kannu kogumisretk Saaremaale (Paar sammukest X Eesti rahvaluule aspekte)» on pikk 23 lehekülge. Fotosid on lisatud kümme.

Jättes tollase paberi kvaliteedi ja trükitehnika täiuse kõrvale, peab ikkagi tunnistama, et fotod on piisavalt legendeerimata, sest puuduvad aastaarvud ja viited kohtadele, kus nende algeksemplar asub, ning foto tegijatele. Ma ei oleks seda artiklit avaldanud uuesti aga selgi põhjusel, et ta on õigupoolest toimetamata.

Vaadanud Herbert Tampere trükis ilmunud kirjutised läbi selle nurga alt, mida võinuks «Lauluväelised» veel sisaldada, tundsin puudust õieti vaid kahest artiklist.

Üks on «Kirde-Eesti rahvakalendri iseärasusi I» koguteoses «Slaavi-läänemeresoome suhete ajaloost», 1965, teine «Eesti rahvaviiside süstemaatiline kogumine 20. sajandi alguses» jätkväljaandes «Emakeele Seltsi aastaraamat 17. 1971».

Muud artiklid eeldaksid memoriaalköidet. Näiteks sellist nagu «Paul Kogerman ja tema aeg» (2004), mille koostas tema minia PhD Aili Kogerman ja andis välja Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Nii ehk naa korreleeruvad «Eesti mõtteloo» uued köited nii nendega, mis on samas sarjas juba ilmunud, kui nendegagi, mis on avaldatud samalt autorilt mujal, kui ka nendega, mis on ilmunud mujal samast vallast.

Herbert Tamperet huvitas Eesti pärimuskultuuri areaalne liigendatus suuremas ehk täpsemini üldistatumas mõõtkavas kui kihelkond. Kihelkonnad on teada. Etnoloogiliselt eristatavad areaalid mitte nii hästi ja Tampere paljudest teenetest üheks oligi areaalide senisest täpsem piiritlemine
.
Paradoksid tulevikuks

Muidugi kummastab, et venekeelne lugeja sai aastal 1983 Herbert Tampere pärandist tema Eesti-aegseid artikleid kätte rohkem kui eestikeelne lugeja nüüdses Eesti Vabariigis. Tõenäoliselt oli Ingrid Rüütli koostatud valik tollal nn üleliidulise lugeja jaoks üldse ainus raamat, mis pakkus näiteid uurimistöö tasemest Eesti Vabariigis 1918–1940.

Teha midagi analoogset praegu – jah, paneb mõtlema. Ometi mõtelda tuleb, sest tegelikult oli teaduse mobilisatsioonivõime noores iseseisvuses suur. Me ei tee Eesti Vabariiki endalegi selgeks, kui ei räägi ära, mida tehti siis teaduses ära ja kuidas see oli plaanitud.

Võib-olla aitaks siin nõutusest välja antoloogiline printsiip, esinduslik valik etnoloogilistest uurimustest Eesti Vabariigi aastailt ja vaimus. Me näikse antoloogilisust häbenevat. Seegi on paradoksaalne, sest uskuge: me ei jõua eales kõigi eesti etnoloogide kogutud teosteni.

Tähtvere mõisas jaagupipäeval

Uus raamat
Herbert Tampere
«Lauluväelised»
Sari «Eesti mõttelugu»
Kirjastus Ilmamaa 2009