Noored õpetasid Jaan Tätte muusikuks

Ralli käib: Jaan Tätte sõidutab noori muusikuid. Foto: Erakogu

Mis juhtub, kui kamp noori folk- ja džäss-muusikuid asub Viljandist Vilsandi poole teele, et salvestada plaat koos legendaar­se sõnameistri Jaan Tättega?

Sellest kohtumisest sünnib midagi tõeliselt värsket, kus võidavad mõlemad pooled – uljad ja energilised muusikud on inspireeritud muhedast poeesiast ning Tätte laulud saavad noorusliku hingamise ja muusikalises mõttes enneolematu kvaliteedi. Tema laule-jutustusi võivad nüüd uudishimuga kuulata mitte ainult teatriaustajad ja kirjamehe müstilise aura imetlejad, vaid ka muusiku kõrva jaoks on üllatusi küllaga.

Koostöö algas tänu viljandlasele, julgetest ideedest pakatavale Silver Sepale, kes kevadel lavastas Tätte-teemalise muusikali ja siis kogus kokku parimad sõbrad – muusikud –, et pakkuda Jaanile uut kogemust, salvestades muusikat elavalt ja autentselt. Oma varasemad laulud on mees laulnud stuudioõhkkonnas, juba valmis põhjadele.

Nüüd aga sai Tätte salvestada oma saarel, oma kodus, paadikuuris, majakas, lõkke ääres, taustaks loodushääled ja kõrval­istujateks särasilmsed ja andekad noored, kes on suhtunud Jaani lauludesse vägagi delikaatselt, neid liiga keeruliseks seadmata ning ennast tähtsamaks pidamata.

Üheöösuhtest pannkookideni

Kindlasti on selline helipilt Tätte kuulajatele ja Tättele endalegi uus ja huvitav: kume kontrabass (Martti Tärn), kitarrid, mandoliin ja bandžo (Paul Daniel), naiselikud flöödisoolod või etnilised viled ja torupill (Cätlin Jaago), retrohõnguline klarnet ja trummid-taldrikud (Silver Sepp) ning muidugi ühislaulmised mitmes loos.

Nii saabki «Tulemisest» Jaan Tätte muusikaline avanemine, kuuldavasti oli ta noortelt õppinud ka mõned põnevad harmooniad, et uued laulud ei takerduks läbikäidud radadesse. Olgu harmooniaga kuidas on, selge on see, et kirjamehe jaoks jääb tuumaks ikkagi tekst.

Tätte naerutab, paneb mõtlema ja tundma, nagu üks hea näitleja võiks teha publikuga, kirjanik lugejaga. Nii võluv on oma aususes see elukunstniku sisemine muusika – paigalseis ei sobi talle iial, ühes meeleolus OLEMINE muutub igavaks, hing ihkab vaheldust, värve, tundeid, silm tahab näha selle ilma ilu ja inetust.

Nõnda ongi Tätte vahel habras ja sentimentaalne, siis jälle halastamatu naturalist, hüpitades kuulajat ka äärest ääreni teemadega – õrnast erootikast («viin sind selleks, et peaksid veidi kuivemaks väänama väikese kleidi») asotsiaalse vagunikaaslasega «Tõestisündinud looni» («mees jälle tegi ära oma võika «põrra-põrra», siis urgitses ja kätte sai miskit oma kõrvast») või lapsepõlvepannkookidest «Vanaema laulus» üheöösuhtest toorelt jutustava pihtimuseni («ja kui asi oli tehtud, pidi kiirelt tuiskama, iga roju oma koju, oma lugu luiskama»).

Armastuslaule, mehelikke mõtisklusi ja sekka mõni groteskne humoresk, nagu teatrimehele kohane.

Ja taas kiitus muusikutele – nad tabavad suurepäraselt hõrke hetki ja toetavad vaimukalt Jaani pilkelugusid.

Aga autor ei pilka ainult teisi, ennekõike ikka ennast, eneseiroonia annab tekstidele veel rohkem vürtsi.

Juba otsib see «vanaks saanud väikene poiss» põllult suurt ilusat kivi, millele peagi toksitakse tema ununev nimi, kui teises laulus on ta armumisest sõgedaks muutunud ja naerab oma totra käitumise üle, hüüdes naisele: «No vaata, mis sa tegid!»

Ei saa ju Tättet suureks lauljaks nimetada, aga tema häälekasutus on vaheldusrikas, kord armastajalikult õrn ja alasti, siis kärisevalt vanamehelik, ja vahel hoopis rikkumatult poisilik. Tema vägevad bassinoodid annavad meloodiatele kaalu ja passivad saarevahile hästi.

Võõramaa laevad

Vaatamata paarile teatraalsele episoodile on «Tulemine» ikkagi igatsuslik, tulemine selleks, et jälle minna, kas või mõttes, fantaasiates («vaikne öö, kaugel suurest linnast on mu unistus, väike onn, kaugel suurest külast on mu armastus»).

Üks üllatavamaid igatsuselaule on «Kaugele», mis loob kujutluspildi merele vaatavast mehest, kes ümiseb vaikselt habemesse laulukest sellest, kuidas meri kannab inimesi ja saladusi ning viib sind kaugele, taamal aga seilab võõramaa laev, millel rändmuusikud mängivad ja tantsivad sama laulu eksootiliste rütmide saatel mitu korda kiiremas tempos.

Rahvahulkade lemmiklugudeks saavad aga kindlasti nn kolmeduurikad «Sõprade laul nr. 6» ja «Rändaja» – need on kerged, mõistetavad ja kaasalauldavad kõigile («Tule võta mu aega, sest aega mul on...» või pelgalt «Rairaraa!»).

Geniaalne ja mitmekihiline, igaühele midagi, kellele lihtsust ja nalja, kellele alltekste või tundlikke lemberidu.

Korraks veetlevate armulugude refrääniks jääb aga üks mõte: hullutavat armastust on tulnud palju, aga vaid üks on jäänud.

Sellele ühele pühendatud laulud on justkui tänulaulud, täis imetlust ja igavest truudust.

Aeg olla seikleja ja aeg olla vaga ning mõelda, mis olulisim, minna iseendasse, siis jälle teistesse – sõpradesse, armastatutesse –, et saada rikkamaks, sügavamaks ja seeläbi mõista peamist – elu on elamiseks, mitte ettevaatlikkuseks või kahetsuseks. See võiks ehk olla nende laulude kokkuvõte.

Ja tagasi tulles Jaan Tätte hääle juurde – see on ilus, sest laulja mõte on ilus:
«Vahel rohkem kui ööbikute laulu, vahel rohkem kui kohisevat merd, vahel rohkem kui puude ladvus tuult, ma tahan jälle kuulda sinu häält.»

Mis puudutab muusika ilu, siis selles peate ise veenduma!

Uus plaat
Jaan Tätte
«Tulemine»
Hitivabrik