Küün ei saa kunagi heinu täis

Näitlejad möllasid kangelaslikult terve etenduse tolmustes heintes. Esiplaanil Pille Lukin ja Märt Avandi.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Uuslavastus


«Küüni täitmise lood ja laulud»


Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi


Lavastaja Margus Kasterpalu


Osades Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Pille Lukin, Aleksander Eelmaa, Guido Kangur, Margus Prangel, Märt Avandi, Margus Kasterpalu ja ansambel Paabel


Esietendus 28. juulil Saueaugu


teatritalus


Järgmised etendused 1.–16. augustini



Heinategu on eesti rahva kultuuriloos iseäranis olulisel kohal. Miks muidu kirjutatakse veel tänapäevalgi ajalehtedes suvisest hoogtööst heldimusega, nostalgiapisar silmanurgas: «Heinapallid ja -rullid, vihma eest kilega kaitstud rõugud, loog maas, inimesed ja masinad niitudel heina kaarutamas või kokku panemas – selline on südasuvine Viljandimaa» (Jüri E. Kukk. Sakala, 12.07.2005).



Heinateost kui dominandist eesti rahva ajaloos kõneles ka semiootik Valdur Mikita möödunud nädalavahetusel Viljandi folgil toimunud ööülikooli salvestusel. Milles siis seisneb heinateo müstiline võlu? Esiteks tehti heina alati talgute korras, mistõttu oli tegu omaette sotsialiseerumisüritusega, teiseks muutis ürituse pinevamaks väike riskifaktor iga hetk taevast alla sadada võiva vihma näol – tuli kaarutada ja hanguda kiiresti, ühine eesmärk ühendas inimesi.



Madis Kõiv ja Hando Runnel on selle müütilise rahvarituaali kenaks irvemänguks vorminud, või vähemalt nii autorid ise seda 1978. aastal ilmavalgust näinud teatriteksti nimetasid. Siis jäi aga tekst seisma, ükski lavastaja ei tihanud Kõivu metafüüsilises kastmes immutatud heinalugu läbi hammustada.



Kuni 1999. aastal Endlas Tõnu Lensment selle oma lõputööna ette võttis. Seejärel möödus taas üheksa aastat ning 2008 tuli tekstiga välja nuku- ja noorsooteatri noortestuudio Reeda Tootsi juhendamisel.



Margus Kasterpalu on Kõivu teksti teatrilavalt alla kiskunud ja oma teatritalu õuel küpselt lõhnavate heinte sees uuesti hingama pannud. Kohaspetsiifilisus on kahtlemata selle teatriteo võlu.



Kõivu eksistentsialistliku ängiga, küüni suletuse ja rõhutuse ideega, mis selle kirjutamise ajal viitas peamiselt kommunistlikule režiimile, mängib suurepäraselt kaasa Saueaugu teatritalu ahtake ja igast nurgast hoonete või vähemalt põõsastega suletud siseõu.



Mõnes mõttes tekib vaatajal tunne, nagu istukski kuskil augus, kus on küll ääretult sulnis põliste kuuskede latvadesse loojuvat päikest imetleda, aga välja ei pääse. Nagu kaevu kaevav Vana London ühes nendest paljudest küüni täitmise lugudest.



Madis Kõivu lihtsad, kuid psühholoogiliselt hästi läbi komponeeritud, viimse hingevärina ja dialoogireani täpselt välja timmitud inimtüübid on need, mis tema tekstid ajatuks teevad. Vaatajat lummab see alateadlik äratundmine, samastumine, sest selliseid Aadamaid, Sasse ja Luisid leidub igas kollektiivis vähemalt üks.



Kasterpalu on kokku pannud ka suurepärase näitlejate ansambli, kes karakterite olemuse leidlikult välja mängivad.



Eriti nauditav on Guido Kangur värvikate Kusta monoloogidega, kaugele paistab, kuidas näitleja oma rollist ise sisemist naudingut tunneb. Samuti jääb kauaks kummitama Aleksander Eelmaa Sassi rollis koos oma sugestiivse heintesse uppumise looga. Monoloogiga, mida kuulates tundub teatritalu hoov suurem kui elu.  



Näitlejatele, kes Kõivu eksistentsiaalselt raskepärast teksti mängulise kergusega esitavad, sekundeerib etnodžässansambel Paabel. Kasterpalu otsustas nende kasuks pärast seda, kui oli kuulanud koosluse kevadel ilmunud esimest plaati «Epöpoa».



Ning hästi otsustas, ansambel heinavankris jätab Hando Runneli tekstidele komponeeritud mõtiskluspaladega vaatajatele just parasjagu nähtu seedimiseks aega. Muusikud sekkuvad vaid vajadusel, selleks et mingit hetkelist emotsiooni võimendada, kuid ei muutu iial domineerivaks.



«Küüni täitmine» on ajatu lugu, sest alati on ju vaja kuhugi heinu visata. Iga päev, aastast aastasse. Et oleks kunagi hiljem, näiteks talvel, võtta. On vaja tööd teha, et meie tulevastel põlvedel oleks, millest elada. On vaja...



Taas üks teatritekst, mis eestlaste muretsejaliku ja vargamäeandreselikult töörügajaliku olemuse filigraanselt välja toob. Kusjuures alati rügatakse tuleviku nimel, olevikus elamine ei ole väärtus, tööd tuleb teha lootuses, et kunagi see õnn ja armastus ka saabub.



Paralleelina tuleb meelde ka Kivirähki «Eesti matus», kus kelder oli pilgeni täis ületunamulluseid moose, aga neid keedeti ikka juurde ja juurde. Mis siis, et keegi ei söönud.



Minge Saueaugule, sest tegelikult on selles lavastuses veel ka palju enamat kui eneseiroonia. Ning augustikuised õhtud maal saavad olema ütlemata sulnid.

Tagasi üles