Mtsenski maakonna Macbeth – Shakespeare’i ja Tarantino vahel

Näitlejad Kristjan Sarv, Ülle Lichtfeldt ja Peeter Jakobi Ontika mõisa kohavaimu tabamas. Foto: Reili Evart

suveteater

Nikolai Leskov

«Mtsenski maakonna

leedi Macbeth»

Dramatiseerija Urmas Lennuk. Lavastaja Eili Neuhaus. Kunstnik Reili Evart

MTÜ Pro 3 esietendus 29. juulil

Ontika mõisas

Lavastust vaadates tekkis esmalt küsimus, kas Nikolai Leskovi võrdlemisi õõvastava sisuga jutustuse (täpsemalt on selle žanrimääratlus küll «olupilt») ristamine farsiesteetikaga on kuidagi kontseptuaalselt taotluslik või tuleneb see vaatajamulje peaasjalikult vabaõhuteatri keskkonnast.

Mitte et kahtlustaksin lavastaja Eili Neuhausi häguselt sõnastatud eesmärgis, kuid kusagilt eeltutvustustest kõrvu jäänud hoiatus, nagu oleks lavastus nooremale vaatajale ebasoovitav, siiski eriti põhjendust ei leidnud. Ometi ei tähenda see, nagu oleksid tegijad Leskovi algimpulsist kuidagi mööda vaadanud.

Nagu Tammsaare-ainelise «Vargamäe kuningriigi» puhul, ei jää dramatiseerija Urmas Lennuk ka Leskovi suhtes üksnes tagasihoidlikuks dialoogivormistajaks, vaid tõuseb aktiivseks kaasautoriks. Seda aga mitte klassikale oma visiooni peale surudes või seda dekonstrueerides, vaid ennekõike ikkagi Leskovi eepikale ekvivalentset draamavastet otsides.

Olgugi napi tegelastevahelise dialoogiga, aimub juba originaalteose kirjeldavatest lõikudest autori kohati irooniline hoiak oma kangelaste suhtes.

Kergelt humoorikas kujund­likkus saadab koguni tapmisstseene, näiteks selgitust vanaperemehe Boriss Timofeitši mürgitamise asjaoludest. Sellise autorihoiaku dramaturgiline võimendamine ei muuda aga mõrvalugu veel farsiks, vaid loob roimari mõttemaailma kujutamisele lavastuslikke võimalusi juurde.

Ühelt poolt annab sellele mingi tarantinoliku lisamõõtme, rõhutades Katerina Izmailova (Ülle Lichtfeldt) otsuste impulsiivsust, kalkuleerimatust, juhusest tingitust, teisalt aga süvendades surmataju realistlikkust ka vaataja jaoks: Mtsenski maakonna mõrvad ei ole mingi hamletliku mõttepingutuse vili, kus relva haaramine on lõpuks vaid publiku ootuste äravormistamine. Siin on surm sama ootamatu nagu eluski.

Tarantinolikuks jäävad need surmad aga vaid oma lavalise toimemehhanismi poolest, mitte eksistentsiaalses plaanis. Siingi on dramaturg ja lavastaja loonud Leskovi mõttearendustele leidlikud lavavasted.

Leskov rõhutab oma tegelaste religioossust, sellist ülemöödunud sajandi vene talupojale omast usuelu, kus ortodoksi pärand on segunenud mõningate ebausu elementidega. Ka kired kaupmeheproua magamiskambris toimuvad ikooni taustal, mis mõningail puhkudel, näiteks Katerina ja tema abikaasa Zinovi Borissõtši (Indrek Saar) viljatu voodielu või pärija Fedja teise ilma saatmise ajaks kinni kaetakse.

Kõige veenvamalt võtab Leskovi tegelasteoloogia kokku aga slaavi ühingu Läte naiskoori kehastatud-lauldud ingliteriik eesotsas Katerina õndsa emaga (Ines Aru), kuhu hiljem lisandub ka Boriss Timofeitš (Peeter Jakobi).

Neis kahe maailma kohtumistes kajastub nii maiste tegelaste igavikuline vastutus kui ka selle koorma inimnäoline tõlgendus, soov viimse võimaluseni «diili» teha, nii et Katerina ema ei lakka taevaski tütrele tema vaest päritolu meelde tuletamast. Ka Kristjan Sarve Sergei ja Marin Mägi Aksinja-Sonetka kaksikrolli kaudu on klassivahede temaatika lavastuses vast isegi enam fookusse tõstetud kui Leskovil endal.

Samal ajal on lavastuses algteosega võrreldes avardunud Katerina armastav hing. Siin ei jää ta üksnes Sergei külge klammerduvaks kaupmeheprouaks, keda on patuteele tõuganud üksnes rahuldamatus ja igavus ning kellele iga tema kuritöö on ühtlasi ka järgneva teo õigustuseks.

Lichtfeldti mängitud Katerina armastus on suunatud veel sündimata lapsele juba enne Sergeiga kohtumist ning see jätkub ka vangilaagris, pärast lapse äravõtmistki.

Lõpustseenis elutu Sonetkaga inglikoori poole sammudes saavad paljud lavastuses õhku jäänud küsimused inimkäitumise motiivide kohta vastuse, kaotades lõplikult ka kõhklused võimaliku farsilikkuse osas.

Lisaks kõigile sisulistele väärtustele väärib tunnustust ka lavastuse interkultuuriline tähendustasand, mis ei jää aga pelgalt formaalseks, vaid on kunstiliselt rakendatud nii sisu kui ka Ontika mõisa kohavaimu teenistusse.

«Mtsenski maakonna leedi Macbeth» etendub Ontika mõisas

9. augustini