/nginx/o/2009/08/14/221483t1h6cf3.jpg)
Esmaspäeval lahti mineva Augusti tantsufestivali eeskavas seisab nimi Antonija Livingstone. Muidu nimi nagu nimi ikka – kõik Livingstone’id ei pea ju olema ilmtingimata kuulsa maadeuurija Davidiga seotud –, kui seda ei täiendaks intrigeeriv viide, et Antonija esindab Kanadat ja Eestit.
Festivali juht Priit Raud jääb täpsustuse peale napisõnaliseks. «Ainus, mis ma tean, on see, et ta sai hiljaaegu Eesti kodakondsuse,» kostab ta vastuseks ja soovitab Antonija enese käest uurida, et kes, kuidas ja miks.
Nii lähebki teele esimenee-kiri. Vastus viibib – Antonija esineb just Viinis, ühel nimekamal Euroopa kaasaegse tantsu festivalil Impulstanz. Siis aga: «Tere Tiit!» Edasi jätkub kiri juba inglise keeles: «Mul on väga hea meel võimaluse üle esineda esimest korda Eestis. Kahju ainult, et siin kedagi minu otsesest suguseltsist enam elus ei ole!»
Niisiis, Antonija ehk pärisnimega Tonja Erika – kes mäletab, Tonja oli tegelane Pasternaki «Doktor Živagost» ja Erika on Antonija vanaema nimi – on sündinud Vancouveris, eesti-kanada perekonnas. 38 aastat vana. Tema vanaema ja -isa lahkusid Eestist viimase sõja ajal, ema Kersti ja tädi Dagmar sündisid pagulaslaagris – enne veel, kui perekond Inglismaale ja seejärel Kanadasse sattus.
Antonija, keda sõbrad naljaga pooleks ka Elavkiviks – Livingstone’i järgi – hüüavad, õppis ingliskeelses koolis – juurtele vaatamata pidi temast saama tavaline kanada laps, nagu ta ise tunnistab.
«Minu uudishimu, kust on pärit mu vanavanemad ja mis elu nad kunagi elasid, ei ergutatud. Uues maailmas tuli sõda jätta seljataha – selleks et alustada otsast peale. Ometi oli see nagu elu koos viirastustega.»
Eesti keelt kuulis Antonija peamiselt vanavanemate suust, natuke ka siis, kui ema kohtus tädiga. Ära seda ta ei õppinudki, kuid, nagu mainib, sai alati aru, kui temast juttu tehti.
«Mul oli palju «tädisid», kes elasid Vancouveris ja ei rääkinud kunagi inglise keelt, aga keda ma armastasin vaatamata sellele, et ei saanud neist aru. Mulle meeldis külastada nende tagasihoidlikke nostalgilisi kodusid. Ma nägin, kuidas nad kujutasid ette, et elavad jätkuvasti Eestis, kust nad olid 40 aastat tagasi sunnitud lahkuma ja... ma pidin alati ära sööma oma Hapu Capsad.» (Milline kena eestikeelne sõna ingliskeelsete ridade vahel!)
Oma vanavanemate ajaloo ja kohad, kus nad kunagi olid elanud, avastas Antonija alles tagantjärele – pärast nende surma. Tal oli õnne, et kohtus eesti päritolu sõpradega, kes olid samuti üles kasvanud Kanadas, aga ka Saaremaalt pärit Heiki Laanelaga, kes õhutas temas sügavamat huvi Eesti vastu.
Eestis juuri otsimas on Antonija koos ema Kerstiga käinud juba mitu korda. «Iga kord on see olnud eriline tunne – nagu mingi teise mina avastamine, mille kohta polnud enne teada, et see üldse olemas on. See on imelik ja köitev kodu, aga ka võõrandumise aisting,» püüab ta seda sõnadesse panna.
Eestis kohtus Antonija ka oma vanaema lapsepõlvesõbrannaga, kes oli elanud siin kogu oma elu. «Tema on olnud minu elus nagu ilmutus – oma maalähedase iseloomu, elavuse ja sõltumatu vaimuga esindab ta samu omadusi, mida ma naudin ka oma teise iseleiutatud Eesti pere, Laanelate juures.»
Küsimusel, miks Antonija enesele Eesti passi võttis, pole enam mõtet – kõike eelöeldut arvestades.
Eestit, täpsemalt Eesti juuri, on Antonija kasutanud ka oma loomingus, küll riivamisi, teoses, mille pealkiri on «K(no)w more village» – see rühmatöö tõukub osalejate isiklikust kogemusest, mis puudutab pere-, küla- või lihtsalt kogukonnana elamise ohtusattumist või suisa väljasuremist.
Antonija kui etenduskunstniku enese taust on muljetavaldav. Ballett, kontaktimprovisatsioon, kung fu, performance’i-kunst, arvukad klubilised ülesastumised drag king’ina... Ta on tantsinud mõned head aastad Meg Stuarti trupis Damaged Goods, ka kuulsas tantsufilmis «Somewhere in between» – ilmub korraks kaadrisse ka Youtube’i klipis –, samuti Benoit Lachambre’i ja Vera Mantero (vaata jälle Youtube’i) teostes – kõik kaasaegse tantsu tunnustatud nimed.
Ka tema Tallinna-esinemine, nagu rõhutab Priit Raud, ei ole kuidagi seotud Antonija Eesti päritoluga – viimane olevat välja tulnud pärast seda, kui kutse oli juba esitatud –, vaid ikka lavalise kvaliteediga. Ilus boonus – mis seal salata!
Antonija Livingstone esitab oma kontseptualistliku soolo «The Part» esmaspäeval, 24. augustil kell 21 Kanuti Gildi saalis.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)