Eesti teatriilmas vahepeal postmodernismi loosungi all moeks võetud klassikute «disainimise» kõrval kosutab hinge ja vaimu kohtumine autori sõnumit, tegelas- ja kujundiloogikat ehedalt vahendava/võimendava lavastusega. Niisugune on pühapäeval Tallinna Linnateatris esietendunud «Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.».
Tammsaare geenius, tema kord abielupiibliks, kord Osvald Spengleri vaimus «Eesti ühiskonna ajaloofilosoofiliseks tõlgenduseks tsivilisatsioonikriitikana» (Elem Treier. Tammsaare ja tema «Tõde ja õigus», Olion 2000, lk 98) sündinud teos on leidnud lavastaja Elmo Nüganeni näol väärilise partneri.
Taas tuleb korrata seda, mida täpselt kakskümmend aastat tagasi ütles Ago-Endrik Kerge dramatiseeringu ja lavastuse «Aeg tulla, aeg minna» kohta Ain Kaalep: «Aastakümnete kogemused näitavad, et ikka on tõeliseks teatrisündmuseks saanud nimelt Tammsaare-dramatiseeringud: ju see vist ongi üks eesti teatrielu iseloomulik omadus» (Edasi, 30. märts 1986). Nii ka nüüd: Nüganeni Tammsaare-lavastus on teatrisündmus.
Lavastaja kui demiurg
Otsides Tammsaare teksti, karakterite elavuse ja mahlakuse (mida kirjanik pidas loomingu peamureks) kõrval katarsiseni viivaid põhjusi, leian need olevat Nüganeni totaalse (osadus)teatri kontseptis.
Kõik siin alates mänguruumist, näitlejate individuaalsest meisterlikkusest rolli märgiliste sügavuste edasiandmisel, misanstseenidest ning lõpetades valgustuse, helikujunduse, rekvisiitide ning pisimagi detailiga kõik teenib autori ajastuomase, aga samas üleajalise (igavikulise) sõnumi edasiandmist.
Nüganeni lavastaja-käekirjas olen varemgi märganud kadestamisväärset oskust näha ja võimendada esmapilgul tühistes detailides suuri sümboleid.
Käesolevas lavastuses näiteks 1920-ndate moetantsu tarlstoni «õlakehitused», Indreku loetav Dostojevski romaan «Idioot», Paralepa sõrmusevahetus (iluklotser abielusõrmuse asemele) ja sõrmedega trummeldamine, erootiline tätoveering Kitty Itami seljal, pliiatsite «padrunivöö» kunstnik Mägaril, inimestega «täidetud» garderoob trammi rippuvatel käetugedel jmt.
Muidugi jäänuks see tõenäoliselt üksnes lavastaja kujutlusse, kui talle ei sekundeerinuks oma professionaalse panusega läti kunstnik Andris Freibergs, kostüümimeister Kristine Pasternaka, valguskunstnik Kevin Wyn Jones Suurbritanniast ja helilooja Jaak Jürisson.
Osadusefekt saavutati juba saali ja lava vahelise ruumi ühendamisega: näitlejad ja vaatajad on paigutatud saatuslikku trammivagunisse, relssidel lämmatava kolinaga liikuvad pingid tähistavad ise vaguneid, rõhutades meie kõigi pidevat teelolekut ja rataste alla või vahele jäämise võimalust, nagu ka aeg-ajalt kostuv trammi hoiatuskell («ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle»).
Nüganeni tervikutaotlus ilmneb selleski, et kogu neli ja pool tundi vältava etenduse aja jälgib toimuvat varjust Indreku ema Mari (Helene Vannari), kellega Indrek aeg-ajalt meenutab «Tõe ja õiguse» kolmanda osa üht võimsamat kulminatsiooni, Vargamäe Mari surma.
See vahekiil võimaldab mõjusamalt põhjendada Indreku lapsepõlvest kaasa võetud süütunnet ja ema surmale (halastavas?) kaasaaitamises tapva rohudoosi andmisega.
Karini tragöödia
Kuigi lavastuse proportsioonides püütakse tasakaalu hoida tänagi aktuaalsena tunduva 1920-ndate «Täielise Eesti Vabariigi» karikatuursete tegelaste mikrokosmoste, seltsielu tülgastava groteski vahendamise ja Indreku-Karini loo vahel, tundub keskseks tõusvat siiski Karini tragöödia.
Ilmselt suuresti ka tänu Hele Kõre haruldaselt veenvale sisseelamisele oma rolli.
Esimesel hetkel võib ju küsida, kas see nooruke naine on sünnitanud kolm last Indrekule, ent siirus ja õhin, millega näitleja Tammsaare Karini kujuga edasiantava ürgnaiseliku armastuse otsingu ning seltskonnaelu poolt peale surutud klieede ohvri vaatajateni toob, tõstab Hele Kõre rollisoorituse viimaste aegade suurte õnnestumiste ritta.
Tõenäoliselt lavastaja tahtel jätab Indrek Sammul Indrek Paasi rollis Hele Kõrele ka piisavalt mänguruumi. Indreku soolod tulevad esile tema ja Meleski (Ardo Ran Varrese), tema ja Tiina (Evelin Pang) ning Indreku ja ema teljel.
Kogu tegelaste ansambel väärib suurt kiitust lusti pärast, millega Eesti riigi vabaduse hullusest välja kasvanud allakäigu orgiaid kujutatakse.
Nende seast omakorda väärivad esile tõstmist Köögertali (Rain Simmul) alcaponelik, õpetaja Kalvi masohhistlikkust rõhutav (Margus Tabor) ja itaalia laulukooliga (tõesti kaunilt kõlav!) Rönee (Andero Ermel) rollilahendused.
Ja muidugi «Kroonika» Kitty oma jalakeste-fetiismiga ja ajakirjanik Pilu (Argo Aadli) kõik meie kaasaegsed, keda Tammsaare ajasügavusest prohvetlikult meie silme ette manab.
Lavastuse lõpupoole sisselipsav Tammsaare kommentaar koduukse avamisel, mida Karin ja Indrek ette loevad, näib ühtlasi olevat lavastaja Nüganeni paatos: armastuse võti on ajast sõltumata üks ja seesama, lukudki on põhimõttelt endised, ainult inimesed, kes neid avama peaksid, on pillanud võtme, tormates illusioonide järele.
Esietendus
A. H. Tammsaare
«Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.»
Lavastaja Elmo Nüganen
Peaosades Hele Kõre (Karin) ja Indrek (Indrek Sammul)
Esietendus 12. märtsil
Tallinna Linnateatris