Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On veidi üle kolme aasta mööda läinud sellest ajast, kui ma küllalt alatult Vanemuisest ära tulin. Teatrist lahkumisel kinnitasin ma korduvalt nii Teile kui Kaidule (lavastaja Epp Kaidu toim), et aasta kolme pärast olen ma tagasi. /....../
Meie (st eelkõige Mati Undi, Jaan Toominga, Kuno Otsuse ja minu) kohtumiste alatiseks ja peamiseks arutlusobjektiks on olnud ja jääb Vanemuine ja tema tulevik. Ma arvan, et me oleme vähemalt osalt endale suutnud ette kujutada neid raskusi, mis Vanemuist ees ootavad. Midagi ootamatut nendes raskustes muidugi ei ole, sest lõppude lõpuks ja kõigepealt on teater elav organism, kelle eksistents on nii või teisiti ajas piiratud.
Tulevaste raskuste eripära tuleb aga minu arvates kahest asjaolust. Esiteks, Vanemuine on tavalisest teatrist palju keerulisem. Ja teiseks, selle keerulise ja kalli aparaadi süda, aju ja veresooned on tahutud ühest inimesest Kaarel Irdist.
Need kaks asjaolu viitavad võimalusele, et niipea kui Kaarel Ird ükskõik kus või millal aastatele ja aastate lõpmatule väsimusele järele annab, ootab teatrit ees üsna põhjalik kokkuvarisemine.
Seda on võimalik vältida ainult ühel juhul: kuuekümnene Ird asendada kolmekümnesega. Jättes selle võimaluse vaagimise siinkohal kõrvale ja arvesse võttes asjaolu, et selliseid inimesi nagu Teie sünnib üldse väga vähe (rääkimata siis Eestimaast), on üsna ilmne, et Vanemuise sujuv üleminek ühelt etapilt teisele on pehmelt öeldes ebatõenäoline.
Küsimus on ilmselt kokkuvarisemise ajalistes piirides ja ulatuses. Jääb üle uskuda, loota (ja teha kõik selle usu ja lootuse nimel, mis iganes me suudame), et teatri varjusurm ei kestaks nii pikka aega nagu viimane kord (s.t Menningust Irdini).
Ei kahtle me keegi Teie sõnades, et teatrit peab juhtima üks inimene. Küsimus on ainult selles, mis teha siis, kui seda inimest parajasti ei ole.
Ühesõnaga, nendel rasketel tulevastel aegadel, mis eks vist osalt on juba alanud, on meie siiras soov olla Teile ja Vanemuisele abiks niipalju kui vähegi võimalik. Ma loodan, et me oleme suutnud aru saada ka sellest, et see on meie kohus meie rahva ees.
Evald Hermaküla Kaarel Irdile
3. detsembril 1969