T, 5.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» on mäluvaru looja

Peeter Torop
Juri Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» on mäluvaru looja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Postimees.ee

Juri Lotmani raamatu «Vestlusi vene kultuurist» teise osa jõudmisega lugeja kätte on lõpule jõudnud vestleva Lotmani vahendamine ning paljude eestlaste mälus ühinevad tervikuks omaaegsed teleloengud vene kultuuriloost ja need kaks köidet.

Kindlasti sobiks kahe ilmunud raamatu kõrvale kolmanda osana Lotmani teleloengute DVD-karp. Viimane aitaks ka paremini mõista Kajar Pruuli tõlketöö mastaapsust, sest keelele lisaks on ta tõlkinud autori intonatsiooni ja isegi tema miimikat.

Lugeja kui lavastaja

Roland Barthes on oma raamatus teksti naudingust näidanud võimatust lugeda kirjanikku, näiteks M. Prousti, väljaspool lugejat hetkel ümbritsevaid ja tugevasti mõjutavaid tekste. Selle pilgu läbi Lotmani uut raamatut vaadates Barthes’i mõte võimendub.

Raamat sisendab lugejale oma mälutüübi, kuid teeb seda nii lugemishetke mõjutavaid sündmusi kaasates kui vene kultuuri rohkem kui kahesaja aasta taguseid sündmusi ja inimesi eesti tänapäevale lähendades. Seega loob see raamat mäluvaru.

Lugeja on kui lavastaja, kes peab klassikalise näidendi lavastamisel oma versiooni otsides arvestama sama näidendi teiste lavastamisversioonidega.

«Vestluste...» 251. leheküljel väidab Lotman sellise lavastaja kohta: «Tema kultuurimälu peab olema avaram kui ta valik. Sellepärast peab nii see, kes tegutseb, kui ka see, kes peegeldab reaalset tegevust kunstis, samuti nagu seegi, kes seda peegeldust vastu võtab, valdama mäluvaru, mis oluliselt ületab iga konkreetse vajaduse.»

Vestlusstrateegiad

Kui vaadata erinevaid peatükke, siis võime leida neist erinevaid «vestlusstrateegiaid». Ivan Nepljujevi peatüki lõpetab Lotman sõnadega: ««Peetri pesas kasvanud» lahkusid, nende asemele tulid lühiajalised soosikud või voltaire’lastest valgustajad, keigarid või mässajad-rousseau’istid, Peetri kaasvõitlejate lapselapsed ja dekabristide isad» (lk 24).

Mihhail Avramovi peatükk päädib arutlusega Peeter I kaasvõitlejate vastuoludest reformide ja tegelikkuse konfliktiga seoses: «Ajastu lõhestas inimesed dogmaatilisteks unistajateks ja küünilisteks praktikuteks.» (lk 40).

Järgmise peatüki lõpust leiame sama ajastu teise variatsiooni: «See ajastu sünnitas nii omakasupüüdmatult ennastsalgavaid kangelasi kui ka uljalt muretuid avantüriste.» (lk 46). Ajastu polaarsus peegeldub üksikisiku polariseerumises.

Nii ütleb Lotman Suvorovi kohta: «Suvorovi karakterit võiks määratleda kui ühtsust mitmehäälsuses.» (lk 76).

Lausa dostojevskilikud mõõtmed saab aga mehe ja naise maailma kõrvutamine peatükis «Kaks naist»: «Kuid dialoogi mehe ja naise vahel ei tekkinud: nad kõnelesid eri keelt. See, mis mehele oli valgustus, oli naise jaoks patt. Neid eraldas moraalse tõlkimatuse piir. /.../

Niisiis oleme tunnistajaks mitte hea ja kurja konfliktile, vaid vastandlike kultuuride võimetusele teineteist mõista.

Olukorra dramaatilisust süvendab see, et need kaks inimest, kes kõnelevad vastastikku tõlgitamatut keelt ja keda eraldab mõistmatusemüür, on mingil ajal teineteist armastanud ja teevad teineteisele haiget, ehkki soovivad siiralt head.» (lk 131).

Kõik need tsitaadid annaksid hea võimaluse otseülekandeks tänapäeva Eestisse. Kuid selles võimaluses peitub ka üks oluline üldine probleem.

Kultuur, millest vesteldakse, koosneb vähemalt kolmest erinevast käsitlusest: kultuuri ühe osa määravad kultuuri enesekirjeldused iga üksiku inimese käitumisstrateegiana, teise osa moodustab kultuuri kirjeldamine mingilt üldisemalt positsioonilt sama ajastu sees ja kolmanda osa kultuuri kirjeldamine järgnevate epohhide tasandilt.

Üksikisikud, isegi tavalised inimesed, «arhaistide» ja «novaatorite» erinevad grupid oma kollektiivsete eetostega ja sellest kõigest aastasadu hiljem vestev teadlane moodustavad isomorfse terviku: «Ajalugu, nii nagu see peegeldub ühes inimeses, tema elus, argipäevas, žestis, on isomorfne inimkonna ajalooga. Nad peegeldavad teineteist ja tulevad ilmsiks teineteise kaudu» (lk 251).

Kultuuri kirjeldamine

Lugedes Lotmani «Vestlusi vene kultuurist» tänase päeva tekstide ja sündmuste taustal, ei saa olla mõtlemata Lennart Meri missioonist Eesti kirjeldamisel maailma jaoks.

Nõukogude minevikuga Eesti on harjunud end kirjeldama etteantud mudeli põhjal, unustades oma varasema mineviku. Hilisem hirm osutuda kirjeldatuks natsiriigina, nagu ka praegune soov olla kirjeldatud euroriigina, on osa samast seisundist.

Ajaloolased on viimasel viieteistkümnel aastal püüdnud erineva eduga likvideerida ajaloo valgeid laike, kuid president Meri lõi sellele tegevusele raamiva kontseptsiooni oma nähtava püüdega rõhutada igal suuremal foorumil, et Eesti enesekirjeldus ei saa lähtuda paiknemisest skaalal kommunismi ja natsismi vahel.

Need kaks on koos skaala ühel otsal ja selle teisel otsal peaks olema Eesti territoriaalsest, rahvuslikust ja riiklikust identiteedist lähtuv enesekirjeldus. Meri ei mõelnud poliitilisele korrektsusele, sest lähtus oma riigi loomulikust õigusest vabale enesekirjeldusele.

Kultuuri enesekirjeldus

Enesekirjeldus on iga kultuuri ja epohhi lahutamatu osa. Kultuur ja ühiskond arenevadki enesekirjelduste dünaamika kaudu, sest enesekirjeldus on kultuuri hetkevõime end mõista. Kõik, mida kultuuri sees erinevatel motiividel kirjeldatakse, muutub kõrgemal tasandil kultuuri enesekirjelduseks.

Lotman hoiatab «arusaamise» kui salakavala sõna eest (lk 250), sest tegemist on protsessi, mitte ühekordse aktiga: «Arusaamist, mõistmist võiks kujutleda kui erineva lähendusastmega tõlgenduste ja tõlgete võrgustikku. Just nende rohkus ja vastastikune kontrastsus määravad mõistmise taseme.» (lk 250).

Lennart Meri korduvad Eesti-ekspertiisid kasvatasid maailmas empaatiat Eesti suhtes. Kuigi argitasandil ei taheta sama sõltumatut kirjeldamist veel lubada.

Semiootika kui sõna vastuolulisus meie kultuuriruumis on selle heaks näiteks. Ja Lotmani raamatu toomine sellesse kultuuriruumi näitab, et 18. sajandi ja 19. sajandi alguse Venemaa argine kirjeldamine võib olla lahutamatu Eesti enesekirjeldamisest.

Ja tänasel päeval sobib see raamat hästi Lennart Meri kõnesid sisaldavate köidete kõrvale. See on see tasand meie kultuuri kirjeldamisel, mille me alles peame kunagi saavutama. Seniks on see meie mäluvaru.

Raamat

Juri Lotman


«Vestlusi vene kultuurist» (2. osa)

Tõlkinud Kajar Pruul

Tänapäev 2006

Tagasi üles