Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poliitilise võimu all peetakse eelkõige silmas legitimeeritud mõjutamisvõimalusi, mille garanteerib positsioon seadusloojate hierarhia tipus viimast presidendi institutsioonil otse ei ole.
Lennart Meril on oluline tähtsus Eesti riigi ja välissuhete arendajana peamiselt intellektuaalina, kes ületas presidendile esitatavad nõudmised. Lihtsustatult võiks eristada, et kui presidendil on kohustus oma riiki esindada, siis vähemalt romantiliselt idealiseeritult on intellektuaali rolliks kaasmaalastega koos kannatada ning teisalt neid kasvatada ja harida.
Lennart Meri puhul võib rääkida prestiiist ja võimust, mille ta on välja teeninud identiteedi loomisega oma rahvale. Tõelise kosmopoliidina sõna parimas tähenduses oskas ta näidata Eestile oma kultuuri ja rahvuse olulisust suhestatult teistega. Ning vastupidi. Väikerahvaste kultuuride perfektse tundjana oskas ta rõhutada Eesti unikaalsust väljaspoolsetele.
Meri astumine tipp-poliitikasse oli mõneti tema endise tegevuse loogiline jätk. Mõjuvõim, mille ta oli saavutanud kultuuri edendaja ja innustajana, ühines tema puhul õnnelikul viisil poliitilise esindusfunktsiooniga.
Eesti riik institutsioonina ei ole kuigi olulisel kohal maailma poliitilises hierarhias ning selle saadikule ei ole reserveeritud paika maailma vägevate seas. Eesti suhete tekkimisel ja taastamisel oli hindamatu roll Lennart Meril isiksusena.
Ka need, kes poleks hakanud otsima aega kohtumiseks mõjuvõimuta väikeriigi formaalse esindajaga, huvitusid koostööst karismaatilise vaimuinimesega. Suurejoonelise ja enesekindla persoonina suutis ta ka Eestit esitada suurema ja tähtsamana.
Isiksusena olevat ta olnud võimukalt autoritaarne ning väidetavalt olid tema kaastöötajad teda valdavalt kartnud. Nõudlikkust teiste vastu võib samas interpreteerida aupakliku käitumisena kõige ümbritseva suhtes. Oodates sekretärineiult endale omast täpsust ja teadlikkust, näitas president, et hinnaalandustest loobudes kohtles ta teda nagu võrdset.
Kõigile inimestele on ühine siit ilmast ühel päeval lahkuda. Erinevus on aga jäljes, mis jääb kellestki kultuuri ja ühiskonda, ning mälestuses, mis jääb inimeste südamesse. On loomulik, et suurmehe elule ja surmale antavad tähendused on mõneti vastuolulised ning tema rollid erinevad ja mitmeti mõistetavad.
Tundub siiski, et rahvale oli intellektuaalist president kultuursuse ja vaimsuse sümbol, keda austati, armastati ning kelle üle uhkust tunti. Keelt ja kirja valdav intellektuaal jättis maailmale eestlastest mulje kui kultuurirahvast. Ühelt poolt oli ta ise ideaal, mille poole püüelda, teisalt hinnati teda rahva väärika visiitkaardina.
Lihtsatelt Hiiumaa meestelt pärineb arvamus: «Suri Eesti ainus president.» Tuleb loota, et tulevikku suunatuna ei ole selline arvamus õigustatud. Võib-olla on praegune kaotus edasiviiv jõud ideede ja diskussiooni tekitamisel uue presidendi valimise eelõhtul.