Pratchetti Rincewindi-lugu viib viimasele mandrile

Briti fantaasiakirjanik Terry Pratchett ei piirdu ainult Kettamaailma lugude kirjutamisega. Aprillis on oodata raamatu «Tillud vabamehed» järje «Kübar täis taevast» ilmumist. Foto: arhiiv

Praeguseks on väsimatu Terry Pratchetti sulest ilmavalgust näinud juba 28 Kettamaailma lugu, kus jumalad ei mängi mitte ainult täringuid, vaid ka kõiki muid lauamänge.

Äsja eesti keeles ilmunud «Viimane manner» on 23. Seekord viiakse meid täiesti uude maailma, mille sarnasus Austraaliaga, nagu autor meid hoiatab, on täiesti juhuslik.

Tegelikult on tegevuskohti kaks: Mono saarel on aktsioonis Nähtamatu Ülikooli võrratu võlurite kamp, mandril XXXX päästab Rincewind järjekordselt maailma. Selle uue tegevuspaiga areenile tulekut on Pratchett juba pikka aega plaanitsenud.

Vihjed tegevuspaigale

Esimese vihje saladuslikule mandrile XXXX leiame Kettamaailma 11. raamatus «Vikatimees», kus räägitakse, et «Legendaarsel varjatud XXXX kontinendil, mis asub kusagil serva lähedal, elab kadunud võlurite koloonia, kes kannavad oma terava tipuga kübarate küljes korke ja toituvad ainult krevettidest».

Järgmine kord tuleb sellest kohast juttu «Huvitavas ajas», kus mainitakse XXXX-i kui imelikku kanti, mis on paksult võlukunsti täis; kus on nokkadega koprad, ringihüppavad pika sabaga hiidrotid ning hea õlu pealekauba.

Just «Huvitav aeg» on käesoleva teosega vahetult seotud, seal sattus äpardunud võlur Rincewind järjekordse asjaolude õnnetu kokkusattumuse tõttu Agatealt kontinendile nimega XXXX. «Viimane manner» jutustab meile, mis Rincewindist edasi sai.

Kindlasti on igaühel, kes vähegi Pratchetti Kettamaailmaga kokku puutunud, oma lemmikud välja kujunenud. Paljudel on selleks just Rincewind koos oma lahutamatu Pagasiga.

Selles raamatus ilmub Pagas areenile küllalt hilja (see-eest on tal olemas omalaadne «teisik» känguru näol).

Ülikoolinaljad

Kuid tõelisteks staarideks on siin Nähtamatu Ülikooli võlurid. Iga ülikooliga lähemalt seotud lugejat tabab varem või hiljem rõõmus äratundmishetk.

Näiteks lugu sellest, kuidas ülemkantsler, tutvudes uute juhtimismeetoditega, hakkas sisse viima tööülesannete kirjeldusi, mis tekitas üleüldist nördimust ja mille hilisruunide lektor sõnastas: «Ta kutsus mu enda juurde ja küsis, mida ma täpselt teen. Kas te olete midagi sellist kuulnud? Mis küsimus see selline on? Meil on siin ometi ülikool!»

Raamatu sündmustiku käivitab Nähtamatu Ülikooli orangutangist raamatukoguhoidja kummaline haigus. Selle vastu rohtu otsides satuvad seitse võlurit ja proua Withlow üksikule saarele.

Teoorias teatavasti on võlurite jaoks naised «samas kategoorias mis tapeet või muusikainstrumendid — omamoodi huvitavad ja moodustavad kahtlemata väikese, aga tähtsa osa korralikult toimivast tsivilisatsioonist, kuid lõppkokkuvõttes siiski mitte hädavajalikud».

Praktikas ei ole kõik nii lihtne. Eriti aktuaalseks muutub sugudevahelise erinevuse küsimus, kui selgub, et evolutsiooni Jumal ei tea sellest midagi. Pratchettile iseloomulikult jäävad parimad naljad meie eest varjatuks: episoodis, kus proua Whitlow seletab Jumalale inimeste suguelu eripära, võime me jutu sisu aimata vaid Jumala reageeringute järgi.

Kõik Pratchetti raamatud on intertekstuaalsed, täis lugematuid vihjeid teistele tekstidele. Vaevalt et me neile kõigile pihta saamegi, kuid seda suurem on äratundmisrõõm. Siinkohal peaks paar sõna ütlema tõlke kohta. Muidugi on Pratchettit kõige parem ja õigem lugeda originaalis. Kõiki neid sõna- ja nimemänge on tõeliselt raske tõlkida.

Tõlkeprobleemid

Kõnealuses tekstis paistsid silma paar vääratust, mida hoolsamal toimetamisel oleks ilmselt saanud vältida: «Huvitavas ajas» (tõlk. Avo Reinvald) oli uksehoidja bledlow tõlgitud «länguslaubaks», «Viimases mandris» on meil aga «bledlou». Senior Wrangler on «Huvitavas ajas» vanemväitleja, siin aga vanemlausuja (isiklikult eelistaks venekeelses variandis olevat vanemfilosoofi).

Võimalik, et «Viimase mandri» tõlkestrateegiaks ongi olnud Pratchetti teksti veelgi kummastada. Sellest annab tunnistust lk 173, kus «bills» on tõlgitud «nokad» (loogilisem oleks «arved»), lk 187 on «bridge» millegipärast «akvedukt», kuigi jutt on bridžimängust.

Mr Spocki tõlkimine «tulnukaks», kellel kõrv võtete ajal ära kukub, solvab kindlasti «Star Treki» fänne ja jätab nad ilma suutäiest naerust.

Pikalt pani mõtlema tõlkija valik kohas, kus ironiseeritakse Rincewindi hirmuäratavate paljaste põlvede üle, mis autori järgi jäävad välimuselt kuhugi sinnakanti, kus on, kui raamatuväljendit kasutada, metslased õlis (knobbly savage) (lk 55).

Kuid need kõik on pisiasjad selle suurepärase lugemiselamuse kõrval, mille järjekordne Pratchetti raamat meile annab. Ja kindlasti tuleks kõrva taha panna tõsiasi viimase mandri riigikorralduse kohta, kus kõik poliitikud pannakse pärast valimisi kohe vangi (ja sealt nad siis valitsevad). Hoiab kõvasti aega kokku.

Terry Pratchett on ikka tema ise – vaimukas ja ironiseeriv naljatööstus

Karl-Martin Sinijärv , kirjanik:

Terry Pratchett on kirjutanud meeletu hulga raamatuid. Ainuüksi Kettamaailma lugusid tuleb kolmkümmend tükki. Pluss kõikvõimalikud para-, liba-, kaas- ja muusugused. Pluss mõned üksikud sootuks teistsugused. Kogu selle kupatuse läbilugemiseks peaks olema tõsine fanatt. Keda ma ei ole.

Siiski tundub, et Pratchett teeb oma tööd rõõmuga ja teeb seda ise. Et tal ei ole taga stuudiot nagu Venemaal kombeks – anna aga minna, kirjuta ühe või teise autori stiilis väikse raha eest, käilakuju aga muheleb miljonite otsas. Pratchett on siiski tema ise.

Nii nagu Eestis on Kivirähk. Kindlasti on viimase viieteistkümne aasta jooksul tekkinud piisava kirjutamisandega inimesi, kes võiksid n-ö keskmise Kivirähja väikse raha eest ära toota. Aga elegantsed mehed saavad hakkama ise.

Tööstusest kõneldes – vaadake, kui palju on meil Eestis kiidetud mitmeid (jummala häid) moosekante sõnumiga, et «mänginud X ja N staari taustabändis». Tundub loomulik. Kindlasti saaks vähemalt ühe kirjaniku üles haipida teemal «olen kirjutanud ühe Kenderi peatüki ja kaks Kerttu Rakke juttu». Saaks jah. Aga kas peaks? Nibin-nabin.

Pratchett on siiski hea. Mis siis, et ta on juba tööstus. Mis siis, et vanad fännid väsivad ja uued ei mäleta esimesi raamatuid. Taat tulistab, nagu torust tuleb. Makedoonia moodi – mõlemast käest ja ilma sihtimata. Kui laskemoona jätkub, siis vahel läheb vägagi pihta.

Mina ei osta juba ammu Pratchetti raamatuid, riiuliruumi jääb väheks ja lõppu pole ette näha. Kõvakaanelised ju (Eestis). A kui lennujaamas lugemata paberselg ette jääb, siis veedan meeleldi aega vana sõbra seltsis.

Üldse – ütelge, miks on kogu viimase kahekümne aasta Agatha Christie pisikeses pehmköites, aga näiteks Darja Dontsova järjekindlalt kõvakaaneline?

Urve Eslas, Postimees:

Pratchetti raamatutel on mitu olulist komponenti, mida ma raamatute puhul hindan. Nimetaks neist nelja.

Esiteks, Pratchett ei püüagi oma raamatutes rääkida asjadest nii, nagu asjad on, nagu nad olid või nagu nad võivad hakata olema, vaid rõhutatult nii, nagu asjadest arvatakse, et need on. Jumalad on olemas, kui usutakse, et nad on olemas, ja Surm on antropomorfne personifikatsioon.

Teiseks, oma parafraseeringute ja nihestatud viidetel põhineva intertekstuaalsuse tõttu pakuvad need raamatud vildakat-kriitilist vaatenurka kultuuri ja teaduse praegustele või varasematele tavaarusaamadele. Teisisõnu, Pratchett tõmbab liigsel enesekindlusel vaiba alt.

Kolmandaks, kultuuriliste-teaduslike väidete naeruvääristamisest hoolimata leiab Pratchetti raamatutest nendinguid, mida võiks nimetada üldinimlikeks ja mis on sündinud läbikogetud hoolimisest ja murest maailma pärast.

Ja neljandaks, Pratchett, eriti oma varasemates raamatutes, on vaimukas.

Varem olen naabreid vihastavalt naernud teismelisena Bulgakovi «Meistrit ja Margaritat» lugedes, hiljem on samaväärse reaktsiooni esile kutsunud Umberto Eco «Hiir või rott?», kuid Pratchetti lugedes tekitasin Helsingis rahutust ka ühikanaabrite hulgas, kes murelikult uksele koputades usku minu tervemõistuslikkusesse taastada tahtsid.

Oma vaimukuse ja oma väitevaenulikkuse tõttu on Pratchetti raamatud teraapiline lugemine mõnikord liigtõsise ja väitetiheda mõtte- ja teaduskirjanduse kõrvale.

Pratchetti kasutatavad naerutamisstrateegiad vajaksid aga eraldi uurimust.

Tõsi, needsamad naerutamisstrateegiad saavad lugejale kiiresti tuttavaks ja etteaimatavaks.

Mitu korda siis ikka sama nalja peale naerda võib.

Raamat

Terry Pratchett

«Viimane manner»

tlk Allan Eichenbaum

Varrak 2006