Lugesin väiksena prantslase Pierre Gamarra kirjutatud lasteraamatut «Sulgedega mao saladus» ja minu lapsemõistusele jättis maiade tsivilisatsiooni ümber keerlev teadusfantastika sügava mulje.
Antropoloog Timothy Kingiga maiasid avastamas
31. märts 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lynn Foster kirjutab oma äsja eesti keeles ilmunud raamatu «Muistsete maiade maailm» eessõnas, et mitusada aastat on Lõuna-Mehhikot ja põhjapoolset Kesk-Ameerikat asustanud maiasid peetud salapäraseks. Nad on köitnud nii noorsugu kui teadlasi, maiadest on ilmunud tohutul hulgal raamatuid, alates läikivatest, suurte ilusate fotodega kohvilauaköidetest ja lõpetades teaduslike monograafiatega.
Maiadest vestlemiseks palusin endale partneriks antropoloogiadoktori Timothy Kingi, kes on deifreerinud maiade hieroglüüfe ning kaitses Stanfordi ülikoolis äsja doktoritööd maiade astronoomiast.
Dr King, mis maiades nii erilist on?
Erilist Öeldakse lausa, et maiad on «seksikas» teema. Arvatavasti üks põhjusi on, et see muistne maiade tsivilisatsioon kukkus kokku, kadus. Kadunud linnad, mahajäetud templid meenutab Indiana Jonesi filme, eks ole? Selline tsivilisatsiooni kadumine müüb hästi. Ja tekitab ka palju küsimusi.
Ehkki tõtt-öelda, teadlastele, kes maiasid uurivad arheoloogid, ajaloolased ja antropoloogid ei ole maiade kadumine kõige huvitavam küsimus. Pigem uurivad nad mingit kitsamat, täpsemat probleemi või ala.
Kuid on iseloomulik, et maiade hääbumisest on igal teadlasel oma unikaalne lemmikteooria, mida poputada. Tavaliselt on nad ülelihtsustatud ja pretendeerivad löövusele. Pakutakse katku või põuda. Tõenäoliselt on asi keerulisem ning iidsete maiade tsivilisatsioon langes mitmete tegurite koosmõjul.
Maiade «seksikusele» aitab kaasa kindlasti ka nende vereohvrite tegemise komme. Valati nii võidetud vaenlase verd kui religioossetel kombetalitustel eneste oma. Tegelikult olid need suhteliselt tagasihoidlikud võrreldes näiteks inkade metsikustega. Inkad võisid korraga tappa tuhandeid inimesi, samal ajal kui maiad tapsid üks-kaks ohvrit.
Kuidas maiasid inkadest ja asteekidest eristada?
Maiad said alguse umbes 1000 aastat e. Kr olmeekide tsivilisatsioonist Mesoameerikas (nii nimetatakse ala, mis katab suurema osa Mehhikost, kogu Guatemala, Belize, El Salvadori ja veel osa Hondurast, Nicaraguast ja Costa Ricast) Kariibi mere ääres. Nende kõrgaeg jäi umbes aastatesse 600 1000.
Maiade oma tsivilisatsiooni kannul tungisid kõigepealt põhjast peale asteegid ning 1524. aastast alates hispaanlased, kes maiade omanäolise tsivilisatsiooni hävitasid. Lihtsalt öeldes: maiad jõudsid asteekidest rohkem püramiide teha. Inkad asustasid hoopis enamiku Tiili ja Peruu aladest Lõuna-Ameerikas.
Märkusena veel lisaks, et ega maiad olnud üks monoliitne kultuur või rahvus. See koosnes väiksematest ja suurematest rahvastest, mis arenesid ja elasid igaüks veidi erinevat elu.
Laius ju nende asustatud ala mereäärsest põõsastikust mägise männimetsani, kus talvel lund sadas.
Arvatakse, et räägiti üheksat erinevat maiade keelt, osa sarnased nagu soome ja eesti keel, teised omavahel sootuks arusaamatud.
Ütlesite, et maiade tsivilisatsioon hävis. Kas hävinesid ka inimesed või elavad nad veel edasi? Mis on maiadest tänapäevaks saanud?
Maiade püramiide-ehitav kultuur tõepoolest hävitati. Hispaanlaste-konkistadooride jaoks oli Ladina-Ameerika suur varakamber, millest püüti võimalikult palju välja pigistada. Maiad pandi tööle kohviistandustesse, kus nad on töötanud piltlikult öeldes 500 aastat.
Kuid Lõuna-Mehhiko rahvastik koosneb siiani 90 protsendist maiadest ja nende järeltulijatest, kes, muide, räägivad 27 erinevat maiade keelt. Tänapäeva maiadel kerge ei ole, sest maa kuulub suuresti endiselt suurfarmidele. Seepärast Põhja-Mehhikost põgenetakse massiliselt USAsse ja Lõuna-Mehhikos on saanud suure poolehoiu zapatistide revolutsioon.
Guatemalas käis mitukümmend aastat verine kodusõda ja alles 2001 kogunes maiade armee México peaväljakule, kus neid tuliselt tervitati. Maiad on vägagi elus...
Mõnes maiade kodus võib näha verandal antiikset skulptuuri, mis mujal oleks muuseumivääriline. Pererahva meelest, kes on selle mõnest lähedalasuvast varemest toonud, on tegemist nende pärandiga ja kuulub õigusega neile.
Lynn Fosteri raamatus räägitakse maiade kommetest, nende kokakunstist, muusikast. Kuidas on võimalik templite ja potikildude põhjal ühe rahva kohta midagi sellist teada?
Teadmine maiadest on viimase paarikümne aasta jooksul palju arenenud. Maiade keeli deifreeritud pea kolmandik senisele lisaks ja sageli tehakse olulisi avastusi. Oma osa selles on kindlasti uutel tehnoloogiatel, kuid oluline muutus on teaduste ja teadmiste laadil.
Kui kunagi ajaloolased ja arheoloogid lähenesid muistsetele kultuuridele nõnda, et kui nad leidsid kaevamise käigus punase poti, siis püüdsid nad punase-poti-rahvast võimalikult palju välja uurida mida punase-poti-rahvas sõi ja millised loomad punase-poti-rahval olid Praegu lähenetakse asjale loomulikumalt.
On aru saadud, et muistsed rahvad ei olnud homogeensed monstrumid, vaid elavad, hingavad inimesed, kelle kohta me üritame võimalikult palju teada saada. Selleks uurime näiteks ühte majapidamist, ühte maja muistses maiade linnas.
Informatsiooni jagavad omavahel arheoloogid, antropoloogid, lingvistid, kunstiajaloolased Ja see kannab vilja, teadmine on muutunud täpsemaks. Näiteks me oskame üles lugeda sarnaselt muistse Egiptuse valitsejate sugupuudega pea kõikide maiade valitsejate nimesid ja nende kombeid.
Vaidlusainet loomulikult jätkub. Ma pean praegu TLÜ-s avatud loenguid maiadest, kus püüan seletada sellise antropoloogia olulisust. Tallinna on loomisel ainuke antropoloogiateaduskond lähiriikides. Sellest oleks tohutult kasu ka muistsete eestlaste uurimisel. Nende kultuuri moodustas igapäevane tegevus, mitte venekirves või kammkeraamika. Keda ei huvitaks, kuidas nende esivanemad tegelikult elasid?