Kommentaar: Loomisrõõmu poolt

Selle põhjal, kuidas osa inimesi võttis vastu «Tuljaku» Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite esituses Eesti Muusikaauhindade galal, võiks öelda: hea, et kultuurifašistid ei käi Kanuti Gildis, Von Krahli teatris, NO-s, KU-s, Diletantide Avangardil ja mitmel pool mujal, kus sünnib kastist-väljas-kultuur. Värske, hingav ja ütlev.

Kui käiksid, kobrutaks viha üle (nende enda) taluvuspiiri. Keelata-karistada-kui-ei-saa-aru-mentaliteet võtaks pilvelõhkujasuuruse tanki mõõtmed.

Nad vaatavad telekat. Telerit vaadates oleks muidugi sada muud põhjust ärrituda kui kunstiliselt õnnestunud, telepildis mitte nii väga efektse gala-ülekande peale.

Tegelikult on probleem laiem. Teosed erinevad, vastuvõtjad erinevad, reaktsioon on üks. End asjaomasteks pidavad instantsid võtavad igast sädemest tuld ja tahavad ilminguid, mida nad ebasobivaks peavad, maha põletada.

Suur osa rahvast kiidab takka: tuld loominguliselt mõtlevate inimeste pihta. Sama käitumist nägime Tartu Kaubamaja akende puhul, kuhu kunstnikud pornonukkude kõrvale Jeesuse kuju panid. Sama käitumist näeme ka väljaspool Eestit: Muhamedi-karikatuuride järel marumoslemite seas. Ja nii edasi.

Oh, ma tunnen, et lähen liiga tõsiseks. Tagasi Eestisse. Liigne tõsidus on suurim tont Eestis. Inimesed on huumorimeele kaotanud. Noored tantsivad «Tuljakut» nagu noored: loovalt ja lustiga. Professionaalselt. Usun, et isegi provokatsioonita: kes oskaks nii tühisest asjast meediakära ja ristilöömist oodata.

Kuidas siis on: külmutame kultuuri kinni? Mis on püha, see kappi kinni, kogu edasine kultuur loodagu tühja koha pealt, mäletamata minevikku. Või siis: mis on püha, see on klaaskapis, uus kultuur loodagu kopeerides läbi klaasi seda, mis on klaaskapis.

Võiks ju olla hea meel, et noored ei unusta eelmiste põlvede kultuurimärke. Et eesti kultuur areneb loogiliselt edasi. Võiks ju aru saada, et ainult tugev märk püsib kultuuris, aga aeg ei ole kogu aeg sama, ja et huvitavad teosed sünnivad sageli erinevate kultuurivoogude miksimisest ja et ühe poole mõttejäikus ei sulge ühtegi peatükki kultuuris, vaid pigem annab ainet uute avamiseks.

Inkvisiitorite šokilävi on vales kohas. Meil oleks siin küll, mille peale endast välja minna: president annab armu punkari tapnud politseinikule, Kopli sarimõrvar pääseb vabadusse, Keskerakond semmib Moskva keskparteiga, nafta on kogu aeg vales kohas Selle asemel võtavad inimesed kätte ja ei mõista nalja.