Canterbury lood avavad uue klassikasarja

Luup toob esile lõigu Chauceri «Canterbury lugude» 1477. aasta esmatrükist. Foto: Reuters

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli eestvedamisel ning ülikooli kirjastuse teostamisel on ilmuma hakanud uus raamatusari «Maailmakirjanduse tõlkevaramu», mille avab inglise rahvuskirjanduse alusepanija Geoffrey Chauceri (1340? – 1400) peateos «Canterbury lood».

Paljud eesti inimesed on kindlasti näinud Pier Paolo Pasolini 1972. aastal kinolinale jõudnud ja skandaali põhjustanud samanimelist filmi. Nüüd on aga võimalus esimest korda eesti keeles teha tutvust teksti endaga, selleks et veenduda selle vararenessansi kultuuri suurtähise võlus ning kohtuda elavas esituses renessansliku elutundega.

Täiendustega väljaanne

Nii raamat ise kui ka alanud sari erineb neist üksikutest klassikaraamatutest, mida viimasel ajal võrdlemisi pealiskaudselt välja antud.

Chauceri raamat sisaldab lisaks tõlkele TÜ maailmakirjanduse professori Jüri Talveti üldsissejuhatuse sarjale, Arthur Kincaidi põhjaliku algupärase (spetsiaalselt selle tõlke jaoks kirjutatud) saate-essee, toimetaja Lauri Pilteri kommentaarid ja märkused.

Boccaccio «Dekameronist» inspireeritud «Canterbury lood» on eestindanud ülekohtuselt vara lahkunud inglise

filoloog Votele Viidemann (1947–1992), kellele see jäigi elutööks. Seegi töö tuli päästa unustusest ja elustada. Tõlkija oli endast maha jätnud pliiatsiga vihikutesse tähendatud suurteose tõlke. Käsikiri lebas kümmekond aastat unaruses.

Kuigi tõlge pole terviklik ja mingid tekstiosad on kaotsi läinud, on olemasolev ometi väärt kaunistama eestikeelset maailmakirjanduse varamut ning selle algusteosena mõjub lausa sümboolselt.

Elutööks kujunesid «Canterbury lood» Chaucerile endalegi. Tegemist on jutustuste koguga, mida autor kirjutas 1388. aastast kuni surmani.

Selle avatus ja lõpetamatus (mis on ambivalentne, sest jääb teadmata, kas teose katkestas Chauceri surm või jättiski ta selle teadlikult lõpetamata) ning fragmentaarus mõjub mõneski mõttes otsekui postmodernismi manifest, mis teisalt osutab, kui tinglikud on kõikvõimalikud teoreetilised raamid, mida elavale kirjanduskogemusele kiputakse tänapäeval peale suruma.

Vaimse sihiga teos

Lauri Pilter rõhutab oma kommentaaris Chauceri suurt originaalsust, mida põhjalikult avab ka saatesõnas Arthur Kincaid, osutades teose vaimsele eesmärgile, müsteeriumile, mis 14. sajandil pakkus õpetuse kõrval ka meelelahutust.

«Canterbury lugude» ilmumine ja kogu uue sarja käivitumine on kahtlemata kultuurisündmus, avades eesti lugejale võimaluse otsekontaktiks tõeliselt aegumatute tekstidega.

Omamoodi tuleb selles näha aga ka Ants Orase, Aleksander Aspeli, Ivar Ivaski jmt eesti suurvaimu pürgimuste jätkamist siduda vähemalt võimaluste poolest eesti kirjanduskultuur maailmakirjanduse esindusliku traditsiooniga.

----------------------------------------------------------------

Missuguste teoste ilmumist on järgnevalt oodata «Maailmakirjanduse tõlkevaramu» sarjas?

Jüri Talvet, TÜ maailmakirjanduse professor:

Uues sarjas ilmub veel sel aastal kaks hispaania kirjanduse suurteost: Calderóni kuulus autosakramentaal «Suur maailmateater» ning Tirso de Molina «ürg-Don Juan» – draama «Sevilla pilkaja ja kivist külaline», mõlemad minu enda tõlkes ja saate-esseedega.

Kui eestlased ikka on (veel) kultuurrahvas, siis loodan küll, et selle sarja raamatud leiavad endale koha igas eesti kodus.