Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/05/08/13090893t1h53a8.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2063239t1h430b.jpg)
Francis Fukuyama (s 1952) sai üleilmselt tuntuks 1992. aastal avaldatud raamatuga «Ajaloo lõpp ja viimane inimene». Menuraamat oli pikendatud versioon juba 1989. aastal ajakirjas Foreign Affairs (ja 1990. aastal Loomingus) ilmunud, palju tähelepanu saavutanud artiklist pealkirjaga «Ajaloo lõpp».
Artikli ja raamatu sõnumi võib lühidalt kokku võtta: tehnoloogilise modernisatsiooni surve nõudis majanduslikku ja poliitilist modernisatsiooni ka sotsialismileeri riikidelt. Reaalne sotsialism oli tegelikult «eelmodernne» süsteem, mis takistas kaasaegse ühiskonna koostisosade, turu, finantspoliitika, elulaadide ja ideoloogiate pluralismi arengut.
Kapitalismi ja liberaalse demokraatia võit endise ühiskonnakorra üle oli endiste sotsialismimaade jaoks vajalik samm moderniseerumise teel. Selle tulemusel kadus ajalooareenilt kapitalistliku ühiskonnamudeli põhiline konkurent, sotsialistlik ühiskonnamudel.
Ajaloo lõpp
Seega on alles jäänud ainult üks ühiskonnakorralduse mudel, mis on universaalne; selles mõttes on ajalugu lõppenud.
Midagi uut enam tulemas ei ole, kõik edasine on ainult võidu saavutanud poliitilise ja majandusliku korra varieerimine uute tarbimiseelistuste rahuldamine, tehniliste probleemide lahendamine, majanduslikel kalkulatsioonidel põhinevad uuendused. Fukuyama seostas oma ajaloofilosoofiat Hegeliga, kes samuti nägi ajalugu lõppevat.
Fukuyama põhiväide oli modernisatsiooniteooria naasmise tähiseks. 1980. aastateks oli jutustus modernsusest lõpuks maailma igas kohas ühesugusena tekkivast, demokraatiat ja majanduslikku heaolu pakkuvast ühiskonnast jõutud koos teiste «suurte jutustustega» surnuks kuulutada.
Taastatud kujul ei toonitanud teooria aga enam ühtlaselt jagunevat heaolu, vaid turumehhanismide ülimuslikkust. Maailmapanga peaökonomist Lawrence Summers kutsus oktoobris 1991 endiste sotsialistlike maade valitsusi ja keskpankasid üles levitama sõnumit: «Majandusseadused on nagu mehaanikaseadused. Ühesugused seadused kehtivad kõikjal.»
Hüljatud visioon
Fukuyama esialgset visiooni on sama kerge arvustada kui kõiki teisigi modernisatsiooniteooriaid (nii vanemates kui uuemates versioonides).
Selle mitte vähem tuntud konkurendiks külma sõja järgse maailma mõtestamisel sai Samuel P. Huntingtoni (jällegi Foreign Affairsi artiklist välja kasvanud) raamat tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Huntington vaidlustas seal kapitalismi ja demokraatia universaalsuse, üleüldise kehtivuse.
Lugedes Fukuyama uuemat, 2004. aastal originaalis ilmunud raamatut «Riikluse ehitamine», saab kiiresti selgeks, et autor on loobunud oma esimesest, suurejoonelisest visioonist.
«Viimase inimese» kangelaslikkuse asemel näeme poliitkonsultanti, kes uurib ja kaalub heade juhtimistavade juurutamist ning avalike teenuste kvaliteedikontrolli probleeme.
Ajalugu ei ole lõppenud, lääneliku ühiskonnamudeli kehtivus kõikjal ei ole iseenesestmõistetav, ja ka see mudel ise ei ole ühtne ega muutumatu.
Peamise tegurina, mis demokraatlike valitsuste poliitilisi suundi üksteisest eristab, näeb autor arusaama avaliku sektori rollist.
Ta vaidlustab 1990. aastatel valitsenud suuna riigi rolli üleüldisele vähendamisele ja toonitab, et riigi võimetus tagada oma põhiliste institutsioonide rahuldavat toimimist on oluline majanduskasvu pärssiv tegur rääkimata kannatustest, mida elanikele valmistab näiteks riigi võimetus tegeleda aidsi ravi ja ennetamisega.
Riikluse ehitamine
Autor eristab üksteisest riigi funktsioonide ulatuse (mis tema arvates võib olla vähene) ja riigi tugevuse ehk suutlikkuse valitud poliitikat teostada ja seaduste täitmist tagada.
Ka selle raamatu haare on üleilmne, aga tähelepanu keskmes ei ole enam Ida-Euroopa, vaid Ühendriikide välispoliitika uued murelapsed, nagu Kosovo, Ida-Timor, Iraak ja Afganistan. Paistab, et jätkusuutlikku riiklust on pärast kriisi ja militaarset sekkumist võimatu või vähemalt äärmiselt raske luua välismaisel juhtimisel.
«Riikluse ehitamine» on kirjutatud Cornelli ülikoolis peetud loengute alusel. Mõnel määral jääbki sellest mulje kui õppematerjalist: defineeritakse mõisteid, refereeritakse avaliku halduse ja organisatsioonikäitumise kohta kirjutanud autoreid, näidatakse jooniseid ja hoitakse lugejate-kuulajate tähelepanu üleval kujundlike näidetega.
Eestikeelses tõlkes ei saa raamatut kahjuks õppematerjalina soovitada.
Tõlkija (ega toimetaja) ei ole võtnud vaevaks kirjutada lauseid eesti keele päraselt, vaid rahulduvad sõnasõnalise tõlkimise käigus sündivate ülikeeruliste ja vahel koguni (ja karta on, et ka tõlkija jaoks) mõistetamatute lausetega.
Raamat
Francis Fukuyama
«Riikluse ehitamine: valitsemine ja maailmakord 21. sajandil»
tlk Kait Kabun
Tänapäev 2006
Francis Fukuyama (54)
Ülemaailmse tuntuse sai 1992. aastal raamatus «Ajaloo lõpp ja viimane inimene» avaldatud arvamusega, et kuna kapitalistliku ühiskonnamudeli põhiline konkurent, sotsialistlik ühiskonnamudel on kadunud, siis on alles jäänud ainult üks universaalne ühiskonnakorralduse mudel ja selles mõttes on ajalugu lõppenud.
Oma 2004. aastal ilmunud raamatu «Riikluse ehitamine» on ta oma visioonist loobunud ja keskendub heade juhtimistavade ning avalike teenuste kvaliteedikontrolli probleemidele.