/nginx/o/2009/08/18/223183t1h3507.jpg)
Just sellise sooviga on pea kõik inimesed pöördunud oma sõprade- tuttavate või hoopis raamatupoe müüjate poole. Taolise küsimuse olen juba mitu aastat esitanud ka Eesti kirjanikele, kirjutab Apollo raamatukaupluse turundusjuht Tiia Laul.
Tahaks midagi head lugeda …
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimased on hingega ja südamest kirjutanud huvitavaid lugemissoovitusi ning paljud nendest on juba kirjutiste endina omamoodi nauditavad lugemised.
Loomulikult võib kirjanike soovitatud raamatute lugemine käia väiksema lugemusega inimesele üle jõu, kuid samas on nad tähelepanu juhtinud ka paljudele lausa ludinal lugemist võimaldavatele huvitavatele ja köitvatele raamatutele.
Tooksin esmalt välja mõned Eesti kirjanike poolt soovitatud raamatud, mis minu meelest võiksid tänase noore lugemislauale sobida.
Omalt poolt pakun lugemiseks aga just samade kirjanike endi teoseid, mis ei jää sugugi alla nende poolt soovitatutele.
Augustikuus jagab lugejatele soovitusi luuletaja Kalju Kruusa ning üks tema poolt pakutud raamat ongi Anti Saare noorteromaan «Nemad kaks», mille kohta soovitaja kirjutab järgmist: «… elu episoode on tabatud väga erksalt, jutustatud teravmeelselt, elavas keeles. Võtab väga hästi pildi ette ja pakub pidevalt lugemispinget. Lugu jäägu lugejale.»
Nikolai Baturin soovitas aprillis filminagi tuntuks saanud ja kuulsust kogunud Vikas Swarupi «Rentslimiljonäri» nii: «… Kui võib rääkida mingist omaette hõngukirjandusest, siis on sellised näiteks india ja juudi kirjandus, neid ei sega eales ära teiste rahvaste kirjandusega: oma lihtsuses kunstiliselt pretensioonikad, lapselikkuses tõsimeelsed; jäisemateski situatsioonides – alati soojad. Loen neid, kui hakkab kõhe.»
Maikuus soovitas Mari Saat kinkida gümnaasiumi lõpetajale Lennart Meri «Hõbevalge», aga milleks oodata kooli lõpetamiseni – raamatut võib ju hakata lugema juba varemgi. Soovitaja on teose kohta kirjutanud järgmist: «… Noor inimene, kes läheb ülikooli jätkama oma tänapäevast üsna kuival loodusteadusel põhinevat haridust, võiks vahelduseks lugeda seda raamatut, et hoida ärkvel iseenda elavat vaimu …»
Nikolai Baturini teoste lugemist olen ise alati väga nautinud ja tema viimast romaani «Noor jää» tahaks kindlasti soovitada ka nooremale lugejale. Lisaks kaasahaaravale armastusloole ja sellega kaasnevate inimtunnete ning tundevirvenduste väga peenele edasiandmisele on selle raamatu suureks väärtuseks tema eriline, natukene arhailine, aga samas ülimalt rikas keel. Paljalt Baturini niivõrd haruldasi ja põnevaid sõnu sisaldava eesti keele tõttu tuleks seda romaani lugeda, boonusena on lisaks ka kaasahaarav süžee.
Kindlasti võiks üks noor inimene lugeda ka tänapäeva Eesti luuletajate kogusid ja miks mitte võtta kätte jällegi väga põnevaid sõnaleide sisaldava luuletaja Kalju Kruusa viimane kogu «Pilvedgi mindgi liigutavadgi», mis on täis ahhaa-elamusi.
Raamat, mida ma viimasel ajal olen millegipärast kõige enam noortele soovitanud, on Nick Hornby «Maoli». Tänapäeva Briti proosakirjanik kirjutab haaravalt sellest, kuidas üks tavaline 16-aastane rulasõiduhuviline poiss paisatakse elukeerisesse, kus ta ootamatult saab lapsevanemaks. Omamoodi põnevaks teevad raamatu ka lennud ajas. Kuna autori suureks kiindumuseks on lisaks kirjandusele (kirjutamisele) ka muusika, võivad noortele pakkuda huvi tema teisedki teosed.
Näiteks sama autori romaan «Ühest poisist», millest on tehtud ka veidi magusamas versioonis film, võiks noorele olla samuti päris huvitav lugemine. Päris tüüpiline ei ole ilmselt olukord, kus ema vaeb enesetapuplaane ning ise pead otsima tuge täiskasvanud meeslapsest, kuid – kiusamiste, eneseotsingute ja muu taolisega puutub tõenäoliselt kokku iga noor.
Üks ütlemata põnev lugemine oli ka Stieg Larssoni äsja eesti keeles ilmunud romaan «Lohetätoveeringuga tüdruk». Otseselt fantastikaga siin tegemist pole, aga omamoodi kummaliseks või fantastiliseks võib peategelast Lisbeth Salanderit pidada küll. Väga noortel seda lugeda ei soovitaks, küll aga kannatavad gümnaasiumisse jõudnud loodetavasti välja juba ka raamatu karmimad osad. Teos on väga kaasahaarav ning põnev ja selle lugemiseks tasuks kohe aega varuda, sest pooleli on teda raske jätta.
Apollo müüjate eelmise aasta lemmikteos oli Mari Tarandi soojalt ja tundlikult oma vennast Juhanist kirjutatud mälestusraamat «Ajapildi sees». Doris Kareva on kirjutanud antud raamatu kohta: «… See on haarav ja hariv mälestusraamat, mis kõneleb väärtustest, tuletab meelde olulist, võimaldab mõista, ära ja kaasa tunda.»
Lõpetuseks soovitaks Eesti noorel lugeda midagi ka Tänapäeva noorsooromaani sarjast, kus osadeks autoriteks on ju peaaegu nende eakaaslased. Mida täpselt sealt valida, jäägu igaühe enda otsustada, aga korraliku lugemiselamuse pakuvad loodetavasti neist kõik.