Väikeloomade surnuaed Hobusepea tänaval

Esmapilgul pisut sünge ja ängistava pealkirja taga näeb vaataja aga hoopis helgemat pilti.

Kes meist poleks oma lapsepõlves teinud loomadele surnuaeda matnud akna vahel surnud liblika, auto alla jäänud siili, konna või mõne arusaamatu õnnetuse tagajärjel hukkunud hiirepoja. Viinud läbi täisväärtusliku matusetseremoonia ning kõige lõpuks tähistanud kadunukese haua oksaraost või õlekõrrest meisterdatud ristiga.

Surmarituaalid

Mingil arusaamatul põhjusel tõmbab inimest just lapsena surmaga seotud rituaalide poole, mida vähem sellest tead, seda põnevam kõik tundub. Vanemaks saades ja surma olemust rohkem mõistes püüad järjest enam sellest hoiduda.

Vaadates väljapanekul väikseid hõbedast jäneseid (rinnanõelad), kes lamavad oma kaunites, roosades, valgust kumavates fiiberkirstudes valgetel atlasspatjadel, tundub, et näitus on justkui seotud lihavõttepühadega. Ilmselt on see näituse ajastus, mis viib mõtted ülestõusmisele ja taassünnile.

Näituse ülespanek on galerii pinda arvestades sobilik. Tööde vahel valitseb kindel tasakaal, see vastandab Argo Männiku monumentaalselt mõjuva hiigelputuka teises seinas olevate väikeste jänestega.

Tapetud mänguasjad

Silmapaistvateks osutuvad ka Ester Faimani kaks roosat jänest, kellest üks kannab peas hõbedast Miki-Hiire kõrvadega mütsi.

Kõik see tuletab vaatajale meelde, et enamik nendest väikestest olenditest, keda täiskasvanud inimesena mürgitame, pesuvanni uputame või lõksu püüame, on olnud prototüübiks just lasepõlve lemmiktegelastele: Miki-Hiir, karvane kassipoeg või roosa jänes.

Autori sõnul on näitus ennekõike pühendatudki kõikidele väikestele elusolenditele, kes siin maailmas inimest ümbritsevad. Kõikidele neile, keda täiskasvanud inimesed oma tavaelus suhteliselt vähe tähele panevad.

Näitus

Ester Faiman ja Argo Männik

«Väikeloomade surnuaed»

HOP galeriis

Kuni 27. aprillini