Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2065641t1h20a8.jpg)
Kristel Kossar kirjutab, et teatrirahvast pahandavad üksikud purjus külastajad ning tüütud teismelised mobiiliterroristid.
Ugala teatri külastajatele ja näitlejatele jääb 28. veebruar 2006 ilmselt kauaks meelde kui üks halvimate elamustega õhtupoolik. Teatrisse «Aarete saart» kaema tulnud teismelised tütarlapsed üllatasid teatrirahvast kõigepealt tõigaga, et pillasid saali sisenedes puruks alkoholipudeli.
«See oli tõesti suisa Lauaviina pudel,» meenutab teatri kirjandusala juhataja Helle Leppik nördimusega. Tol õnnetul õhtul sattus saalis kokku kaks rahutut koolikollektiivi, liiati võttis üks koolipoistest istet esireas ja kukkus siis laval toimuvat valjul häälel kommenteerima.
Kuigi selliseid asju aeg-ajalt juhtub, on need Leppiku sõnul õnneks erandid. Üheksa aasta eest näiteks jõudis meediasse uudis Ugala teatrimajas töötajatega käsikähmlusse sattunud purjus Tartu õpilastest, toona pidi sekkuma politsei.
Teater ka puhvetis
Seadusesilmal on asja olnud ka pealinna ooperimajja. 21. novembril 2004 muutus keskealine purjus soomlanna «Carmeni» ajal nii kuraasikaks ja suisa vägivaldseks, et politsei pidi ta saalist minema toimetama uudis jõudis taas meediasse.
Teatri peadirektori Paul Himma sõnul oli seegi pigem erandjuhtum, kuid ta ei välista, et aastas võib teatri 150 000 külastaja sekka sattuda mõni must lammas. Himma hinnangul on ooperikülastajate kultuuritase oluliselt tõusnud. «Kui tegu on rahvusvahelise publikuga, siis trehvab teatrisaali kokku lihtsalt palju erineva temperamendiga külastajaid,» räägib Himma.
Draamateatri kauane piletimüüja Ester Purje meenutab heldimusega endisi aegu, mil saalitäite kaupa saabus külastajaid maarajoonidest, kelle jaoks tulek pealinna teatrisse oli parimaid rõivaid ja peenemaid kombeid nõudev suursündmus.
«Varem käis teatris rohkem maarahvas ja kooliõpetajad, nüüd uusrikkurid,» nendib naine. Kombedki olla muutunud kunagise ringiratast jalutamise asemel seistakse etenduste vaheaegadel peaasjalikult napsi- või kohvisabas.
Purje sõnul tullakse teatrisse ka tähtpäevi tähistama, istutakse puhvetis ja vaadatakse justkui muuseas etendust. «Hiljuti pidas mingi seltskond «Julia» etendusel baaris sünnipäeva, võttis väevõimuga pokaalid ja ampanjapudeli saali kaasa, tarbis saalis jooki ning rikkus sellega kõrvalistujate ja näitlejate õhtu,» pahandab Purje. Eriti armastavat pidulised pokaalidega looi hiilida. Ent need on Purje kinnitusel üksikud juhud.
Segavad teismelised
Räigeim lugu teatripubliku käitumisest üldse on juhtum, mil pilgeni täis saali tagumises reas platsi võtnud meeskülastaja otsustas naiskangelanna aaria ajal end rahuldama hakata.
Ester Purjele teevad aga meelehärmi kohustuslikus korras teatrisse tiritud kooliõpilased. «Õpilased ei viitsi siis etendust jälgida, hakkavad mobiiltelefonidega mängima, pildistama või omavahel vestlema. Vahetpidamata on neil tarvis saalist sisse-välja käia ning kõik see häirib etenduse kulgu.» Õpetajaid on piletimüüja sõnul mitmesuguseid mõned valvavad õpilaste järele, kuid on neidki, kes saali teises otsas istudes oma käealustest väljagi ei tee ja hardunult näitemängu süvenevad.
Teismeliste ulakused teevad muret ka teiste teatrite töötajaile. Vanemuise pressiesindaja Tambet Kaugema sõnul tuleb enamasti just kooliõpilastest teatrikülastajatele käitumise kohta noomitusi teha, kuid erandeid esineb siingi. Nii on näiteks Vanemuise saalitöötajate teatri eeskirjade eiramise kirjaliku märkuse ära teeninud üks tuntud kriitik, kes sisenes saali soni peas, pudel käes, ja ei allunud korralekutsumistele.
Endla teatri administraatori Ain Miilbergi sõnul jätavad iseäranis teismeliste teatrikülastajate kombed küll soovida, kuid võrreldes mõne aasta taguse ajaga on olukord paranenud. «Viis-kuus aastat tagasi oli päris hullumaja, ka purjutajaid oli teatrikülastajate seas oluliselt rohkem ridade vahelt õnnestus leida näiteks 0,7-liitrine viinapudel,» räägib ta.
Tema arvates on igas klassikollektiivis mõni poiss või tüdruk, kes etenduse ajal silma üritab paista. Siingi tekitab teatrirahvale tuska taskutelefoniajastu jõuline pealetung Miilbergi sõnul käib etenduse ajal kõva sõnumineerimine, pildistamine, lisaks muidugi etenduse kõvahäälne kommenteerimine.
«Oleme teiste näitlejatega isekeskis mõelnud, et kui õige hakkaks ka laval demonstratiivselt telefoniga rääkima või publikut pildistama,» sõnab muusikalinäitleja Marko Lillemägi, kelle meelest osa publikust ilmselt ei adu, et ussimängu mängimine teatrisaali ei sobi.
Ebasobiv riietus
«Teatrikülastajana olen sattunud näiteks istuma inimese kõrvale, kelle pidevast sõnumisaatmisest helendav ekraan mind kogu etenduse aja pimestas,» on Lillemägi nördinud.
Etiketinõustaja ja mitmete käitumisõpikute autor Maaja Kallast nendib allakäiku mitte ainult teatrikülastajate kommetes, vaid ka riietumiskultuuris. «Nõukogude ajal käisid teatris eestiaegsete vanemate lapsed, kes olid kasvatatud teadmises, et teater on pidulik koht ja näitlejate tööd tuleb austada,» kõneleb ta. «Nüüd olen mitu korda olnud sunnitud teatris istekohta vahetama, sest minu kõrvale sätivad end räpaste teksade ja haisvate tossudega külastajad!»
Kallastil on kahju, et teatrikülastus pole noorte jaoks enam pidulik sündmus. «Nii neil polegi enam pidulikke sündmusi,» kurvastab naine.
Kallasti sõnul tuleks külastajal enne, kui ta räpase riietusega hooletult hirmkallile sametistmele prantsatab, meelde tuletada, et Eesti teatrisaale on renoveerida aidanud iga maksumaksja. «Olen käinud nii Viini kui ka Berliini rahvusooperis, kus pilt on absoluutselt teine mehed smokingis, naised õhtutualettides,» meenutab Kallast.
«Muidugi on odavamatel kohtadel ka teistmoodi riietatud rahvast, kuid kallite piletitega teatrikülastajad on ka vastavalt rõivastunud. Kõik on soliidsed, käituvad vaoshoitult. Sellegi jälgimine on minu jaoks omaette etendus.»
Samuti meenub Kallastile valdavalt vene publikuga klassikakontsert Tallinnas, mis rõivastuselt eestlastele silmad ette andis. «Oleksin justkui Pariisi ooperis viibinud,» jutustab Kallast. «Millised tualetid ja ehted, kallid parfüümid! Samet, siid ja briljandid.»
Etiketinõustaja meelest võiks iga daami garderoobis peituda üks ontlik teatrikleit. «Korralikul, end ja teisi austaval naisel võiks olla üks klassikaline, heast riidest kleit või kostüüm, lisaks klassikalised kingad. Kõrtsi nende riietega loomulikult ei minda,» kõneleb Kallast. «Meestele sobiks tume ülikond, soovitavalt tumesinine. Valge särk, ilus lips ja ilusad, samuti klassikalised kingad.»