Mati Kütt toob vaataja ette une sünni anatoomia

Juba vanadel kreeklastel oli oma Une-Mati – Hypnos, kes moonimahla silma tilgutades uinutanud magama isegi Zeusi enese. Hilisemast ajast teame uneliivameest, tema relvaks, nagu nimigi ütleb, on juba liiv, mille teri me kõik hommikuti silmanurgast pühime.

Õigupoolest on noid uneliivamehi kaks: üks tore ja tubli laste sõber, teine sünge ja ähvardav, kes viskab sõnakuulmatutele liiva silma vaid selleks, et silmamunad koobastest välja jookseksid – nendega toitvat ta omaenese lapsi.

Tore, et Mati Kütt hoffmanni ei tee, ka Kolumatsi anarhiast on asi kaugel, liivamees on aga kohal, kütilikult hüperboliseerununa. «Une instituut» on ju lõpuks koguperefilm, rahvameelne ja -keelne sissejuhatus une sünni anatoomiasse, peategelasteks Une-Matid, Padja-Katid ja instituut, kus meie une järele valvatakse.

See algab Une-Mati jalajälgedest, mis liivale ilmuvad – hüpnootiliselt, elektrooniliselt töödeldud Eesti rahvaviisi «Uni tule silma peale!» saatel külvab Mati laiali liiva, mis voolab välja tema liivasest rinnast ja mille mõjule ei suuda vastu panna ükski hing.

Selline algus oleks nagu animafilmi sisse pandud ja otse muusikasse lavastatud butoh-tants, aeglaselt kulgev ja lummavalt dünaamiline. Sellist efekti palja nukuga ei saavuta. Kas kostüümi sisse on pugenud inimene ise?

«Une instituut» on atmosfääriline teos, nauditav eelkõige visuaalselt, sürrealism ulatab siin käe fotograafilisele realismile, seepiakarvaliseks keeratud taustad on eriti somnambuulsed.

Õnnestunult on kokku sobitatud reaalset ja animeeritut, ahhaa-efekte tekitatakse eri suurusega tegelaste ja esemetega mängides.

Siis on järsku kõik otsas. Lugu jääb kokku tõmbamata, puänti pole – liivamees kaob lihtsalt öhe. Jätkab teekonda. Justkui olnuks see fragment, osa suuremast. Ka nii võib olla – ütleb ju idamaine õpetuski, et mõte on kulgemises endas, protsessis eneses. Elu ringkäik on katkematu.