Saksa keel ja kultuur valmistuvad uueks tõusuks kõikjal, ka Eestis

Karmi kõlaga ja väljakutsuv ansambel Rammstein on tänu oma mainele praegu maailmas üks suuremaid saksa keele populariseerijaid. Foto: SCANPIX

Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi/Goethe Instituudi juhataja Anne Linnu töölauale laekus märtsi lõpus rõõmustav teade Brüsselist: saksa keel on tõusnud Euroopa Liidus inglise keele kõrval teiseks tähtsamaks töökeeleks.

«Üksnes need, kes valdavad inglise keele kõrval ka saksa keelt, teevad Euroopa Liidus karjääri,» kinnitab Euroopa Komisjoni pressiesindaja Johannes Leitenberger ajalehes Hamburger Abendblatt, kus saksa keele edendajatele Eestis nii lohutav teade ära trükiti.

Brüsseli Goethe Instituudi keeleõppe rühmad, kus väidetavalt õpib saksa keelt usinasti ka Siim Kallas, ajavat soovijate rohkuse tõttu piltlikult öeldes üle.

Taandumine inglise ees

Anne Lind on Saksa Kultuuriinstituuti juhatanud selle algusest, 1991. aastast alates ja meenutab tänutundega instituudi asutamisse panustanud ja praegugi Eestiga seotud toonast Saksamaa Liitvabariigi suursaadikut, baltisaksa juurtega Henning von Wistinghausenit.

Ent hoolimata saksa keele leviku eest hoolitseva Saksa Kultuuriinstituudi ja 1998. aastal sellega Linnu sõnul «abiellunud» ning saksa kultuuritegevust edendava Goethe Instituudi ponnistustest pole siiski õnnestunud tasa teha sõjajärgset mahajäämust.

«Kui prantslased võisid pärast sõda kõikjal uhkusega kuulutada «meie keel ja kultuur!», siis sakslased olid madalamad kui rohi,» toob Lind mahajäämuse põhjuseks sõjajärgse kollektiivse trauma. Ometi pole keel ega kultuur milleski süüdi hulluses, mis 20. sajandi keskel Euroopas vallandus.

Saksa keele uue tõusu eelduseks Euroopas on ikkagi tõsiasi, et emakeelena kõneleb seda sada miljonit inimest ja esimese võõrkeelena veel nelikümmend viis miljonit. Just Ungari, Sloveenia, Poola, Tšehhi on aidanud kaasa saksa keele tähtsustumisele suhtluskeelena.

Eestis on aga saksa keele oskajate arv ja prestiiž viimastel kümnenditel pidevalt vähenenud, kurdab Anne Lind. Kui Nõukogude ajal ulatus see viiendikuni eestlastest, siis nüüd väidab saksa keelt oskavat vaid

11, 2 protsenti elanikkonnast.

Saksa keelt õpetab Eestis pool tuhat õpetajat, suurlinnade kõrval on visalt säilitanud oma positsiooni saksa keele õpetamise keskustena ka Paide, Viljandi, Põlva, ent ilmne on olnud taandumine inglise keele ees.

Teine võõrkeel koolides on ikka olnud vene keel. Ometi püsib eestlaste kultuurimälus teadmine kolmest kohalikust keelest, millest üks oli saksa.

Läbimurre tulekul

Saksamaa uue suursaadiku, hariduselt anglisti ja germanisti Julius Bobingeri ning kultuurinõuniku Harald Seibeli aktiivsel toel kavandavad kohalikud Saksa esindused uut läbimurret saksa keele ja kultuuri propageerimisel. Kõigepealt püütakse otsustavalt tõsta saksa keele õpetajate motivatsiooni, aga ka n-ö moosida koolide direktoreid, kellest ju lõpuks sõltub saksa keele õpetamine ühes või teises koolis.

Uudisena tuleb tõsiasi, et juba neljandat aastat on võimalik omandada saksakeelset kõrgharidust Saksamaa kõige suurema kaugõppeülikooli FernUniversität Hageni juures. «Seda võimalust on kasutanud juba üle saja eestlase ja 23 on omandanud magistrikraadi,» tõdeb rahuldusega Hageni kaugõppeülikooli teabekeskuse juhataja, Tallinna ülikooli saksa keele lektor Laine Paavo.

Teiseks püütakse kaasata baltisaksa kogukonda Saksamaal, kes pole küll paraku oma hoiakutes homogeenne ja kelle suhtes aeg on hakanud nõudma oma. 25. mail Tartus korraldataval baltisaksa kultuuriseltside ümarlaual loodetakse siiski häälestuda uuteks tegevussuundadeks.

Anne Lind ise käis aprillis esimest korda Leipzigi raamatunäitusel ning sealt saadud meeldivate emotsioonide harjal kavandab nüüd mitut kirjandusprogrammi. Paraku tuleb selleks ületada üks oluline kultuuritõke.

Keeleoskuse vältimatus

Nimelt sakslastele nii omane teose autoripoolne ettelugemine (Lesung) ja sellega kaasnev arutelu ei taha hästi sobida eestlastele. Saksa kirjandusruumi esitlemine Eestis vajab ka pikemat hoovõttu, sest see eeldab ikkagi raamatu tõlget. Soomlaste eeskujul on Lind mõelnud nüüd korraldada Eestiski saksa ja eesti autorite ühisseminare, töötubasid.

Saksamaal käivitunud Goethe instituutide bürokratiseerumisevastane reform, mida väikeseks revolutsiooniks kutsutakse, peaks tooma uusi tuuli ka nende programmidesse.

Anne Lind kahetseb, et koostöö Eesti televisiooniga on katkenud. Eesti Raadio jätkab küll visalt «Saksa Laine» (Deutsche Welle) saadete edastamist. Saksa kõrgkultuuri kõrval oleks aga saksa keele levikule oluliselt toeks saksa popkultuur. Kindlasti leiduks auditooriumi saksa šlaagri festivalidele. Telekanalitel on populaarsed saksa krimisarjad.

Saksa keele ja kultuuri edasine käekäik sõltub aga kohaliku vaimueliidi hoiakutest, nõustub Anne Lind. Sellega seoses tõstab ta esile Mati Sirkeli, Linnar Priimäe jpt tõlkija-literaadi-uurija rolli.

Saksa keele ja kultuuri propageerimise eesliinilt võib leida aga ka TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, kus selle direktori Jaan Unduski ja teaduri Liina Lukase eestvõttel on korraldatud mitu baltisaksa kultuuriruumi käsitlevat konverentsi.

Kirjandusteadlane ja kirjanik Jaan Undusk ütleb otse: «Pole edaspidi mõeldav, et eesti kirjandusloolane ei tunneks siitmaa saksakeelset kirjavara ja ei suudaks lugeda saksa keeles. Saksa keele oskus on elementaarne lävi eesti kirjandusloo tundmisel. Niisiis peaks eesti kirjandus- ja kultuuriloo õppimisega seostuma kohustuslik saksa keele õpe.»

Saksa keelest

• Euroopas kõneleb saksa keelt emakeelena umbes 100 miljonit, võõrkeelena 45 miljonit inimest.

• Eestis väidab end oskavat saksa keelt umbes 140 tuhat inimest.

• Saksa keele õpetajaid on Eestis umbes viissada.

• Saksa keelt ja kultuuri edendavad Eestis Tallinna Saksa Kultuuriinstituut ja Goethe Instituut (www.goethe.de/tallinn).

• Eestis saab omandada ka saksakeelset kõrgharidust Hageni kaugõppeülikoolis ([e-mail]).