Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2066433t1h1732.jpg)
Neeme Külma praegune isikunäitus on lakooniline ja stiilselt välja peetud. Saalis ripuvad kaks peegelduvat kera, millelt vaataja näeb iseennast ning ümbritsevat ruumi. Suurema uudishimu puudumisel võiks kogu näituselamus sellega piirdudagi.
Kardan, et mõnel juhul see just nii saabki olema.
Kuid lähemal vaatlusel selgub, et kummaski keras on kaks parajalt silmasuurust auku. Kui neisse piiluda, siis näeme nelja erinevat videot. Võimalik, et neid ei peakski nii selgepiiriliselt eristama, sest puudutavad need varieerudes ühte ja sama teemat surma.
Kontrast elu ja surma vahel
Näeme vanaldast naist, kes hoiab süles lahkunud paavst Johannes Paulus II pilti, purskkaevu, milles lebab koolnu (siit ka näituse nimetus), väravat, millele ilmub ristilöödu ja koolnut süles hoida püüdvat inimest.
Surma temaatika paistab viimasel ajal jälle natuke moes olevat, nagu on näidanud seda meie noorte kunstnike viimase aja väljapanekud. Külma oleks sellesse ritta natuke vägivaldne paigutada, sest seda temaatikat käsitles ta elegantselt ka natuke rohkem kui aasta tagasi toimunud näitusel « , kui» Hobusepea galeriis.
Näitus on huvitav ennekõike tänu oma teravmeelsele lahendusele: selge kontrast peegeldavate kerade, millelt paistame kõik rohkem või vähem elurõõmsad ning toimekad, ja neisse peidetud videote vahel.
Vabaneda surma võimust
Kuigi kunstnik arvab, et «see vastuolu tundub olevat lepitamatu, tuleks leida kolmas võimalus, mis vabastaks surma võimust. Küsimus ei seisnegi siis enam mingi «elust suurema» saladuse avastamises, vaid ellujäämises, surelikkuse ohtlikus reaalsuses.
Lootuses, et hoolimata inimese olemuslikust üksindusest võib lisaks tema kehalisele olemisele eksisteerida «midagi veel». Unedes peaksime olema teadlikud, et unest võib saada igavene, lõputa uni, vabastamaks meid «surma võimust» ja surelikkuses agoonilisest valust».
Püüe «vabaneda surma võimust» võib olla huvitav mõttemäng, aga see võib olla ka üks võimalus intensiivseks kunstiks, mis, nagu arvab Külm, «muutub ohtuks kohaks, kus viibida».
Ma ei tea, kas see kunst on ohutu või mitte. On küll arvatud, et kui inimene mõtleb iga päev mõniteist minutit surma üle, siis lepib rahulikul meelel ka sellega, mida pole tema võimuses muuta ja toimetusedki, mis hetketi näivad väga olulised, nihkuvad oma õigetesse paikadesse.
Võib olla maksaks Neeme Külma näitust selgi eesmärgil vaatamas käia.
Neeme Külm
isikunäitus «Purskkaev»
Draakonii galeriis
kuni 29. aprillini