Seoses sooja lähenemisega meenutan möödunudsuviseid arutlusi Topu lahe ääres. Nimelt veedan suure osa aastast oma suvekodus Läänemaal, kus heameelega ka sõpradega kohtun. Suveõhtutel on mõnus targutada asjade üle, milleks asises talves kipub aega nappima.
Alustan nagu tänapäeval kombeks Teost.
Külalisi käib meil palju ja üsna mitut sorti, teiste seas poliitikuid. Enamasti täitsa toredad inimesed, ent naljakas on vaadata, et kui jutt läheb globaalsetele teemadele, nagu ressursside lõppemine, alternatiivsed lahendused, ühiskonna innovaatilisus, demokraatia naeruvääristumine, korporatsioonide pealetung jne, teevad nad asja sauna või mere äärde. Miks nad nii teevad? Ehk on arutlejad asjatundmatud ja teemad igavad?
Võimalik, aga kahtlane enamasti on tegu arukate ja informeeritud inimestega ja teemad peaksid ju poliitikuid ennekõike puudutama. Kas nad oleksid nii teinud ka 1012 aastat tagasi? Arvan, et mitte. Miks?
Toonast ideaalset (uut) poliitikut iseloomustas keskmisest kõrgem lugemus, keelte tundmine, karismaatilisus, usk valitud tee õigsusse ja riskijulgus tänapäeval tundub olevat ideaal just see, kel kõik need omadused puuduvad. Ilmselt pole küsimus mitte selles, et neid (uusi), kes selle ideaali taas ausse tõstaksid, poleks, vaid selles, et mängumurust on saanud porine songermaa ja uuel mängijal on väga vähe ansse seal puhta särgiga püsti jääda.
Mõningast lootust annab käimasolev erakondade ühinemine. Ehk võimaldab see vabaneda seni puht korrektsuse huvides (ta on ikkagi teenekas liige, mis sest et möku) valimisnimekirjade esiotsas figureerivaist kõigesööjatest. Muidugi on võimalik ka vastupidine etteotsa jäävad just need, kes kõigile meeldivad. Soodumus selleks on suur, sest eks ka praegune riigikogu ole selline: mitte liiga pikk, aga mitte ka liiga lühike, mitte liiga ilus ega liiga kole.
Mitte liiga tark (ega ka liiga loll, peaks nüüd kirjutama, aga ei kirjuta). Ehk siis ideaalne riigikogulane pole mitte kõige targem eestlane, vaid kõige keskpärasem. Meeldib kõigile. Keskmisem keskmistest. No mis seal ikka, olgu.
Kui jutt käib igapäevaelu korraldusest, eelarvelistest eelistustest jms argipäevasest, siis pole ju hullu. Elab üle. Jääb vaid loota, et seadusi luuakse selleks, et tagada lihtsam ja parem elu kodanikule, mitte nende seaduste järele valvavale ametnikule.
Kurb on aga see, et see keskmiste keskmine peaks ju kujundama ka meie kõigi tulevikku. See teeb ärevaks. Millise Suure Teo oskab/julgeb ta sihikule seada? Milliseid juba täna näha olevaid, ent ülimalt ebapopulaarseid suundumusi peaks ta oskama/julgema ära tunda? Ei taha olla pahatahtlik, aga ei saa olla ka heatahtlik.
Jätan niisiis vastamata, sest isegi kui jätta iroonia kõrvale, on igasugune poliitiline kogu niivõrd seotud praeguse tarbimisühiskonna ettekirjutatud loogikaga, et midagi, mis neist raamidest väljapoole jääb (rääkimata sellest, mis need raamid kahtluse alla seab), pole seal lihtsalt võimalik adekvaatselt käsitleda.
Ehk tuleks eeskujuks võtta hoopis eestimaiste juurtega Jakob von Uexkülli plaanitav World Future Council (huviline leiab rohkem materjali aadressilt http://www.worldfuturecouncil.org) ja luua poliitikast/poliitikuist sõltumatu vanematekoda, millel poleks küll reaalset poliitilist võimu, ent kuhu kuuluksid visionäärid erinevatelt elualadelt ja mille ülesanne oleks kirjeldada võimalikke erinevaid arenguid ning viidata praeguste juhu- ja mitteotsustamistega kaasnevaile tagajärgedele tulevikus. Selline kogu võiks kuuluda näiteks presidendi institutsiooni juurde.
Omaette küsimus on muidugi, kuidas seda moodustada. Kui seda teeb toosama keskmiste kogu, pole head loota. Kui neil õnnestub kuidagi end ületada ja valida tark president, võiks ju kokkukutsuja olla tema. Aga mis siis, kui valitakse mitte-nii-tark? Samas oleks mitte-nii-targal sellest kogust rohkemgi abi kui targal see paneks talle targad sõnad suhu. Ilmselt oleks vähemalt osaline lahendus selgetel (isiku)parameetritel põhinev rahva(lik)hääletus. Niisiis tuleks need parameetrid sõnastada.
Jõudsimegi Sõnani.
Üheks Nõukogude reiimi kokkuvarisemise põhjuseks teiste seas võib ilmselt lugeda valitseva ideoloogia ja tegelikkuse (mida iganes see ka ei tähendaks) kriitilise piirini jõudnud vastuolu valede hulk ühiskonnas ületas ühiskonna vastuvõtuvõime. Eri meediakanalite kaudu eetrisse paisatud informatsiooni omandas adressaat valikuliselt, jättes suure osa sellest tähelepanuta. Infohulga suurenedes suurenes ka müra hulk. Infot ei kandnud mitte sõnad, vaid sõnade vahed.
Mitte ütlemine, vaid mitteütlemine.
Ma ei tea küll ühtegi inimest oma tutvusringkonnast, kes seda kõike toona tõe pähe võtnuks arutledes näiteks suveõhtul sõpradega, et äkki kommunistlik partei on tõesti edasiviiv jõud.
Ei mäleta ka, et keegi mulle seda poisikesena väga üheselt selgitanud oleks vaata, poiss, see asi on tegelikult hoopis nii... Kuidagi endastmõistetavalt kuulus teleka või raadio juurde pikem paus uudiste ajal. Siis võis minna näiteks pesema pool tundi oli hooleta. Reklaamipaus nii-öelda.
Olen küll üsna närb meediatarbija, ent oma lapsi teleka ees üha küünilisemat, Vremja-pikkuseks veninud ajupesu jälgimas nähes tekivad vägisi paralleelid. Ei tea, kas nad saavad ikka ise aru, et see arstikitlis onu ei ole tegelikult arst ja et see kuldselt küütlev viiner on võtete jaoks üle lakitud ja koosneb peamiselt jäätmetest? Või peaks ehk seletama? Aga kust alustada?
Lihtsalt teisele kanalile lülitamine ju ei aita, tekitab ainult trotsi. Lisaks on sealgi suure tõenäosusega enam-vähem sama lugu või hullem veel äkki esineb mõne erakonna või institutsiooni PR-inimene, kelle ametinimetus maakeeles kõlab lihtsalt valetaja.
Ehk peaks selgitama vaata, laps, see onu/tädi räägib sellist juttu sellepärast, et tema töö on valetamine. Ta saab selle eest palka ja ostab oma lastele jäätist. Tegelikult ta paha ei ole, aga töö on selline.
Üritan siiski lihtsalt juttu mujale viia kuidas koolis läks jne. Ehk saab suhtumise näitamisega hakkama. Ehk saavad vaistlikult aru.
Vesteldes ühe vana semuga, kes ise juba aastaid reklaamileiba pruukinud ja nüüd sellest ringist välja püüab murda, jõudsime kummalise tõdemuseni. Pole ju saladus, et komsomoli ja parteisse kuuluti siinmail ikka mingitel pragmaatilistel põhjustel. Karjäär nõudis, pere tahtis toitmist jne.
Ühesõnaga, inimlikult mõistetavad põhjused. Pea igas peres oli mõni selline ja ega talle seda reeglina väga nina alla hõõrutud või kui, siis purjus peaga. Nüüd on aga pea kõigil selle pragmaatilise sammu teinutel piinlik, ja kui oma eluloos seda tõika kuidagi varjata ei õnnestu, leitakse sobivaid seiku tõendamaks, et sinna mindigi süsteemi õõnestama. Ometi parema meelega seda aega ja toonaseid tegusid siiski ei meenutataks.
Reklaam ja PR on alad, kus enamasti tegutsevad intelligentsed, kunstihariduse või -kalduvustega noored hakkajad inimesed. Tänapäeva komsomol. Et tean küll, et nii pole õige ja aus, aga mis sa teed... Pere tahab toitmist. Ja kui mina ei teeks, teeks keegi teine jne. Eks ta nii ongi.
Ent kutsuks neid tänapäeva komnoori üles reaalsele vabadusvõitlusele, pühendades vähemalt päevakese kuus mittetarbimise reklaamimisele kas või isikliku bloogi kaudu ja näiteks tolle vanematekogu hüpoteetiliste liikmete parameetrite sõnastamise ja hiljem nende sõnade kuulutamisele. Sest tasuks juba praegu hakata mõtlema sellele, kuidas oma CV-d tuleviku jaoks maitsekamaks kujundada. Et tegelikult osaleti selles mängus ainult selleks, et tarbimisühiskond kiiremini oma lõpu leiaks.
Sest selles, et kommunistliku reiimi kokkuvarisemisega võrreldav või tõenäoliselt suuremgi muutus meie (maailmajao) elukorralduses aset leiab, pole mul vähimatki kahtlust. Küsimus on ainult selles, millal see juhtub ja kui dramaatiliselt kulgeb.
Laulvat revolutsiooni meenutades tasuks ehk vanad, tarbimisühiskonnale eelnenud laulud ikka aeg-ajalt üle korrata, kuigi see võib praegu tunduda paljudele pisut kohatu. Sest mine tea äkki tuleb neid kunagi uuesti koos ette kanda. Vähemalt laulu tublist Matsist ja tema mütsist.
Ehk peaks algust tegema juba sel suvel?