Meie igapäevast mööblit anna sa meile, Tänapäev! Igavesti!

Kirjanikud tööhoos: Ilja Ilf (vasakul) ja Jevgeni Petrov. Aasta on 1932. Foto: E. Langman

Ilfi ja Petrovi «Kaksteist tooli» ja «Kuldvasikas» ilmusid eesti keeles vast juba kolmandat korda (kõigepealt 1960ndatel, siis 1990ndate keskel ja nüüd).

Meeldetuletuseks, tegemist on värvika kambaga NEPi-aegselt Venemaalt («12 tooli») ja Venemaa 1930ndatest («Kuldvasikas»), kus muinasjutulisi avantüüre ja permanentset varandusjahti veab lõbus, küüniline ja omamoodi filosoofiline Ostap Bender.

Esimeses raamatus otsitakse mööda Venemaad taga tooli sisse peidetud briljante, teises raamatus tegeleb Bender oma suure unistusega – saada miljon rubla helesinise äärega alustassil.

Väärt värk ja igikestev klassika, seda eriti muidugi Venemaal.

Planeet Odessa

Ilf (Ilja Arnoldovitš Fainzilberg) ja Petrov (Jevgeni Petrovitš Katajev) on pärit Odessast, aga Odessa – nagu ütlevad nad seal ise – pole mitte linn ega isegi riik, vaid planeet. Mõnes mõttes peab paika küll, isegi Odessa vene keel kõlab teisiti, rääkimata huumorist.

Lisaks veel blatnoiklassika päritolulinn ja mingi pilt hakkabki kujunema.

Odessas toimuvad kõik asjad omas võtmes; Odessa on ka «Kuldvasika» tegevuskoht; tõsi, seal nimetavad autorid linn-planeedi Tšernomorskiks.

Ilf ja Petrov olid mõlemad ajakirjanikud (Petrov jõudis töötada ka Odessa kriminaaljälituses ja Ukraina telegraafis), ja jõudsid töötada mitmes väljaandes, enne kui nad Gudoki toimetuses tuttavaks said ja Petrovi venna – tuntud kirjaniku Valentin Katajevi – mahitusel koos kirjutama hakkasid.

Vaieldamatu on tõsiasi, et meeste eraldi kirjutatud asjad pole ajahambale vastu pidanud ja kui Ilf 1937. aastal tuberkuloosi suri, kirjutas Petrov: «Täna maetakse ka mind.»

Teravus nõmeduse vastu

Ilfi ja Petrovi koostööst on vene kirjandusväljaanded rääkinud aegade jooksul vastukäivaid ja legendaarseid lugusid, alates sellest, mil moel koostöö füüsiliselt välja nägi kuni «12 tooli» esmakäsikirja kaotamise ja taasleidmiseni.

Igal juhul, «12 tooli» tabas Venemaal pärast esmatrükki 1928 meeletu edu ja takkajärele on imeks pandud, mil moel ikkagi Ilfil ja Petrovil Nõukogude Liidus nii vabalt lõugu laiutada lasti. Täpselt on seda nüüd võimatu öelda; autoripaari vaikne suukorvistamine algas tunduvalt hiljem. Enne aga muutus «12 tooli» siiski kultusraamatuks.

Aasta pärast «12 tooli» ilmumist jätkasid Ilf ja Petrov satiirilise novellisarjaga «1001 päeva ehk Uus Šeherezade», kusjuures pseudonüümina kasutasid koondnime kahest vene varasemast klassikust – selleks oli Fjodor Tolstojevski.

«1001 päeva» on vaieldamatult lohakam, päevakajalisem ja vähem läbikomponeeritud kui nende esikraamat, ent oma kohati õelat teravust ühiskonnas valitseva nõmeduse vastu (põhiliselt väikekodanluse sõge ründamine) autorid ei kaotanud. «Kuldvasikas» järgnes 1931. aastal ja siit algasid autorite esimesed märgatavad raskused.

Kaks Ostapit

Kui käsikiri valmis sai, selgus, et ükski kirjastus seda avaldada ei söanda – ehkki enamik sellest oli ilmunud mitmes ajalehesabas. Alles siis, kui Stalini kultuuriheeros Maksim Gorki Ilfi ja Petrovi kaitseks suu lahti tegi, raamat ilmus.

«12 tooli» ja «Kuldvasika» Ostap Benderid on kaks erinevat inimest – kui esimeses raamatus kujutab Ostap endast suhteliselt lihtsakoelist suli, kes oma laulatatud lesekeselt vabalt teesõela näppab, siis teises raamatus on ta märksa kurvem, filosoofilisem ja sügavam tegelane.

Vene filmiversioone nii toolidest kui vasikast on näinud paljud, aga sugugi kõik ei tea, et toole on (küll suhteliselt ebaõnnestunult) ekraniseerinud ka ameeriklased, nimelt sai selle tükiga 1970. aastal hakkama Mel Brooks.

Muuseas, ka filmistsenaariumi on Ilf ja Petrov kirjutanud ise – üritasid seda teha 1930ndate alguses, kui viibisid ametlikul «ekskursioonil» Lääne-Euroopas ja kohtasid seal Ilja Ehrenburgi. Ent seda pole vähemalt minu teada kunagi kasutatud.

«Kuldvasika» avaldamise ja Euroopa reisiga seoses jäid tegelikult Ilfi ja Petrovi kuldhetked pöördumatult selja taha. Sealt edasi muudeti kirjanikepaar võimu kaastöölisteks.

Sündimata Bender

1936. aastal «komandeeris» nõukogude võim Ilfi ja Petrovi Ameerikasse; otsene ülesanne oli riik risti-põiki läbi sõita ja satiirilises võtmes seletada nõukogude lugejale USA «tõelist palet». Ameerika reisikiri «Ühekordne Ameerika» ilmus vahetult enne Ilfi surma 1937 ja on osalt avaldatud ka eesti keeles – 1940. aasta Loomingutes.

Usutavasti võib õnne tänada, et autoritel ei läinud korda kirjutada Ostapist kolmandat raamatut, mille esialgne tööpealkiri oli «Külm filosoof», milles Bender oleks saadetud Solovetsi saartele töölaagrisse, kus temast lõpuks tubli nõukogude inimene oleks kasvatatud. Slava bogu!

Aga Tänapäeva kaks väljaannet on kõigi kirjandushuviliste igapäevane mööbel – tõepoolest, sama vajalikud kui toolid kontoris või kodus. Ning neid autoreid pole mõtet peljata, positiivse laksu saab kätte ka kirjanduskauge riigialam.

Raamatud

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov

«12 tooli»

tlk Harald Haug

Tänapäev 2006

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov

«Kuldvasikas»

tlk Vladimir Pirson

Tänapäev 2006