Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2068315t1hbe81.jpg)
Eesti edukesksete väärtustega ühiskond loob mitu käitumismustrit, mida võtab kokku väljend show off. Lühidalt märgib sõnapaar uhkeldamist, enda (paremana) demonstreerimist ning tähistab laiemalt elustiili, kus inimese olemusest, elust ja tegevusest on tähtsam tema väline, näiv pale.
Reaalsust ning seega ka inimelu võib kujutada illusoorsena. Nii saab näivust (seda, millisena asjad paistavad) interpreteerida katsena ses illusioonis pidepunkti leida. Nüüdisaegses riskiühiskonnas on näivus kultuuri lahutamatu osa.
Olukorras, kus üks väärtussüsteem on lagunenud ning teine ei ole veel kanda kinnitanud, on pidetus eriti tugev ning vajadus oma elu näivuse kaudu korraldada sellevõrra suurem. Järelikult on see Eestis, nagu ilmselt teisteski üleminekuühiskondades, levinum kui stabiilsema elukeskkonnaga Lääne-Euroopa riikides.
Ühelt poolt tingib näilisuse suhtelise tähtsuse suurem ebakindlus, teiselt poolt võimalused, mida kujunemisjärgus ühiskond samal ajal pakub. Kellena sa paistad, aitab sul saada selleks, kelleks sa tahad! Sellised suhtumised on levinuimad nooremas põlvkonnas. Kuivõrd Eestis hõivasid üleminekuaja võimuvahetusega eliidipositsiooni suhteliselt noored, pani see alguse diskursusele, mis seostas noorust ja edu.
Sama suhtumine paneb elluastujaile kohustuse ühiskondlikku ootust iga hinna eest täita ning «võitjate põlvkonna» eeskujul edukas olla. Omaette väärtus on paista silma edukuse müüdi raamide järgi. Ehkki noorusekultus valitseb tänapäeval kõikjal, ei oota Lääne-Euroopas keegi alla kolmekümneselt silmatorkavat «läbi löömist».
Sageli tähendab siinmail edu eelkõige materiaalset edukust. Üheks show offi väljenduseks ongi esemete tähtsustamine mitte lähtudes nende otsesest tarbimisväärtusest, vaid võttes neid pigem staatuse sümbolina. Mis sellest, et vana bemari laguneb ning remonditöökojas aega ja närve nõuab. Sellega saab ju (putitamiste vahepalana) mööda linna kihutada ja tänavanurgal tillides beibede imetlevaid pilke püüda.
Näiteks põhjanaabrite juures on vastupidi: noormehel seisab BMW suurema osa ajast garaais, liikleb ta peamiselt bussiga. Nii on mugavam, odavam ja keskkonnateadlikum. Autot kasutatakse siis, kui tõesti vaja puhkusel või pikemateks sõitudeks.
Lääne-Euroopas kõneleb inimese iga tarbimisdetail pigem tema elust ja majanduslikust seisust. Gucci päikseprillid lubavad üldjuhul eeldada, et tegu on keskklassi esindajaga, kes väärtustab kalleid ja kvaliteetseid kaubamärke.
Tõenäoliselt kannab ta ka Prada kingi, sõidab tuliuue Audiga ja elab kesklinna valgusküllases korteris. Mainitud variant pole välistatud ka Eestis, kuid selle kõrvale jääb palju teisi võimalusi. Samade prillide omanik võib kanda ka secondhand-rõivaid ja jätta raha kokkuhoidmiseks vahele söögikordi.
Ehk on ta ihaldatud aksessuaari omandanud «mustal turul», kus varastatud kauba võib kätte saada viiendiku hinnaga. Tegu võib olla ka emotsionaalse ostuga näiteks panustab 6000-kroonise sissetulekuga inimene vanema kingitud 5000 krooni moodsatesse prillidesse. Sest see on oluline. See annab kas või hetkeks võimaluse omistada endale ihaldusväärne imago ning tunda end tarbimisühiskonna täieõigusliku liikmena.
Kahtlemata oli minu hüpoteetiline prilli-näide kerge liialdus, kuid teadlik investeerimine elustiili väljapaistvaimasse ossa on tavaline rõivatükki, autosse, restoranidesse. Seda eriti äriringkondades ja peamiselt uustulijate puhul. Kui sa ei näi rikas, üleolev ja võimukas, ei ole sul lootust selleks ka saada, sest potentsiaalsed äripartnerid ei võtaks sind tõsiselt.
Investeering välisesse on mõeldud millenagi, mis mitte ainult ei teeni end tasa, vaid toob ka hiljem rohkem tagasi, kas siis isiklike suhete või eduka karjäärina. Nii investeerib mõni aktsiatesse, teine aga geelküüntesse.
Lisaks muljele, et oled materiaalselt sõltumatu, on oluline näida tark ja sihikindel ka siis, kui kompetentsust või eneseusku napib. On vana tõde, et ülbusse kalduv enesekindlus varjab sageli nõrkust ja hirmu. Ma ei tea, mis toimub kahekümnendates juhi või poliitiku peas, aga vulgaarpsühholoogiast lähtudes võiks eeldada, et suur osa energiast läheb enda legitimeerimiseks. Vajadus end tõestada ei jäta aega mõtisklusteks ega kahtlusteks.
Peamine on veenvus. Sisuline ebatäpsus jääb loodetavasti kahe silma vahele ja pealiskaudse info põhjal tehtud vale otsust saab veel välja vabandada. Täiesti lubamatu on aga mõjuda ebakindlana või oma eksimusi avalikult tunnistada.
21. sajandi edasipüüdlikule eestlasele ei ole tagasihoidlikkus enam voorus, vaid pigem puudus. Saavutustekeskses ühiskonnas kujunenud ambitsioonikas karjerist on emapiimaga saanud ande esitada oma kvalifikatsiooni ja isikuomadusi pisut efektsemalt kui tema haridus ja asjatundlikkus lubaks.
Eesmärk pühendab abinõu. Suurte pingutuste ja pühendumusega võib kättevõideldud positsioonil tasa teha ebapiisavad oskused ja olematu kogemuse.
Show offi teema laieneb ülepakutud mulje loomiselt ka kõige selle varjamisele, mida õiglaselt kätte võidetud edu võib kaasa tuua. Iga valik tähendab ju millestki loobumist ja tagajärjed ei pruugi meeldida.
Meedia vahendab suures osas lugusid superinimestest. Eriti silmapaistvalt puudutab see edukaid noori naisi.
Kuna naised peavad end Eesti patriarhaalses ühiskonnas topelt tõestama, ei ole mõistlik lasta nõrkusel välja paista. Ühtaegu pisitütart kasvatav, äriettevõtet juhtiv ja doktorantuuris õppivat naist esitatakse kui kangelannast rollimudelit. Seda, et laps kasvab ema peaaegu nägemata, julgeb noor naine õnnetult tunnistada vaid kõige lähedasemale sõbrannale.
Eesti avalikus diskussioonis aktsepteeritakse inimlikkust vaid harva nõrkuste ja vigadega. Otsides taas võrdlevaid näiteid Põhjamaade heaoluühiskonnast, meenuvad artiklid ja intervjuud, kus kuulsused räägivad oma kriisiperioodidest, paanikahoogudest, õnnetustest või läbikukkumistest.
Ehkki kardetavasti leidub seda kõike Eestis rohkem kui rikkamates naaberriikides, pole meil intervjuusid läbipõlenud «võitjate põlvkonna» esindajatega, kes tühjaks jooksnult depressioonis vaevlevad, või auahnete noortega, kes elavad pidevas stressis, kuna enda surumine «rikaste ja ilusate» maailma ahistab ja pingutab. Meedia kaldub ühiskonda polariseerima, esitades vaid äärmusi.
Elu kurvematest pooltest räägitakse umbisikuliselt ja üldiselt. Pigem leiavad objektistatuna käsitlemist vaid ühiskonnarühmad, keda seostatakse läbikukkumisega. Keegi ei taha esineda tiitli all «Ma olen kaotaja». Valitsevad tõekspidamised välistavad võimaluse, et selle loo pealkiri võiks olla «Ma olen inimene».
Pealegi peab avalikult oma meeleheitehoogude tõttu töölt puudumist või paranoiast tingitud otsustusvõimetust tunnistanud inimene Eestis põhjusega kartma, et edaspidi talle enam juhtimist ei usaldata. Tõenäoliselt ei räägita neil teemadel isegi oma tuttavatega.
Soov varjata kõike, mis ei haaku edukuse müüdiga, jätab inimesed probleemidega üksi.
Inimesed on jaotatud mustvalgelt võitjateks ja kaotajateks, neist viimased ei taha aga keegi olla. Ultraliberaalset majanduspoliitikat, millest lõikavad kasu vaid vähesed, toetasid Eestis pikka aega ka need, kellele see pigem kahjulik oli. Ikka sellepärast, et müüti «ajalehepoisist miljonäriks» uskusid varakapitalistlikus ühiskonnas kõik ka need, kel eduks mingeid väljavaateid ei olnud.
Mõistagi ei ürita ma väita, et Eesti on muutunud näilist staatust taotlevaks marionetiks ja alternatiivseid väärtuseid enam ei ole. Kuigi võrdlesin ülal Eestit Vana-Euroopaga pigem meie kahjuks, on samal mündil ka positiivne pool. Julgus parimat soovida ja selle suunas tegutseda on iseenesest tervitatav.
Traditsioonide ja etableerunud arusaamade puudumine annab potentsiaalse võimaluse avaramaks maailmavaateks.
Kui pidetusega hakkama saada ja ebakindlusega toime tulla, on isiklikku tegutsemisruumi Eestis ikka veel rohkem. Ning saavutused ei pruugi olla vaid unistus ja neid ei pea kompenseerima sümboliliste asendustega.