Elluäratatud kauged ajad lasteraamatutes

Krista Kumberg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehte Hainsalu raamatule «Lemmiko, vanema poeg» joonistas pildid Valdek Alber.
Lehte Hainsalu raamatule «Lemmiko, vanema poeg» joonistas pildid Valdek Alber. Foto: Repro

Eelmise aasta lõpus ilmus kaks ajalooteemalist noorele lugejale sobilikku raamatut. Esimene neist Lehte Hainsalu «Lemmiko, vanema poeg. Üks lugu muinasaja lõpult». Teine Eduard H. Timmase «Samsu-Sin. Tema noorus ja seiklused Babylonis. 1.osa».

Hainsalu raamat manab lugeja silme ette 1212. a Joentagana. Timmase teos lennutab meid ajas ja ruumis hoopis kaugemale – kolme aastatuhande tagusesse Babülooniasse. Noorel lugejal pole vahet, ühtviisi ajahämaras mõlemad.

Kumbki autor on ülesande tuua ajalugu tänapäeva inimesele lähemale erinevalt lahendanud. Autori tahtel on eesti poiss Lemmiko pigem vaatleja, arutleja, Samsu-Sin, poiss Babylonist aga tegutseja. Hainsalu keskendub eluolule, Timmas aga tõmbab lugeja sündmuste keerisesse.

Lugemise sundus

Ajalooalane ilukirjandus on vajalik ja huvitav. A. Dumas’ vanema kolme musketäri saaga on andnud paljudele isikliku suhte prantslaste Päikesekuninga ja tolle isa ajastusse.

Autor olevat küll faktidega meelevaldselt ümber käinud, aga keda see tänapäeval (peale ajaloolaste) ikka häirib. Fakte leiab ajalooraamatust.

Ilukirjandus suhestab lugeja toonaste inimeste ja sündmustega emotsioonide tasandil. Tekib pilt, mida pelgalt aastaarve ja sündmusi jälgides ei saa. Tekib kildhaaval teadmine, kuidas toonasel ajal elati (oi kui erinevalt praegusest ajast) ja mis ammustel aegadel inimese tegutsema pani (samad asjad mis praegu).

Nii köitvaid raamatuid kui musketäridest, meil oma ajaloost pole. Kahjuks. Koolilaps viriseb «Meelise», «Ümera jõe» ja «Tasuja» lugemise sunduse pärast.

Kas poleks aeg anda neile ette niisugune Eesti ajaloo teemaline jutt, mis neid köidaks, aga ka toonast aega tõepäraselt peegeldaks? Jutt, mille kirjutaja arvestab praeguse aja lapseohtu noore iseärasustega, vastuvõtuvõime ja eelistustega.

Sestap olid siinkirjutaja ootused Hainsalu «Lemmiko...» ilmumise eel kõrged. Et lõpuks ometi tänapäevane asjatundlik raamat meie minevikust.

«Lemmiko...» on tõepoolest asjatundlikult ja ajastusse süvenemisega kirjutatud. Sellest leiab muistsete tööde ja tööriistade kirjeldusi. Autor annab edasi aegadetagust mõtteviisi, kui kõike ümbritsevat peeti ühtviisi hingeliseks ja elavaks, olgu see siis loom, puu, kivi või tarbeese.

Lemmikole on antud justkui ekskursioonijuhi roll, kes viib lugeja eluhoonetesse ja metsa, meistrimeeste ja targa manu.

See kõik on väga huvitav ja hariv, aga... täiskasvanud lugeja jaoks, kellel kannatlikkust, eelteadmisi ja huvi teadmisi juurde korjata. Tema mõistab hinnata autori taotlust anda eripärase keelekasutusega jutule muinasaja hõngu juurde.

Puudus seletustest

Veljed on siin üheharjalised, tüdruklaps õrna verega, suurmed silitatakse tasaseks, laanest kostab vihmatrilli tänitamist jne. Ehk on need sõnad-väljendid kontekstis mõistetavad? Ega eriti ole küll.

Ehk võinuks sõnaseletustele veidi raamaturuumi anda? Kui lauatükk on kabla otsas, siis mille otsas see on? Ja kes too vihmatrill ja kirjatlehm on?

Noorel lugejal võib tekkida tõrge, kui ta üks, teine ja kolmas kord tekstile pihta ei saa. Ütlen veel kord üle, «Lemmiko...» on hea raamat, aga läheb eeldatavast sihtgrupist mööda.

Raamatust on kindlasti kasu ajalooõpetajatel, kes saavad lõike sellest teosest tunnis lisamaterjalina kasutada.

Tegelane annab lootust

Timmase «Samsu-Sin», mis pidavat Rootsis koolikirjavara nimistus seisma, viib lugeja muistsesse Babülooniasse 1300 aastat eKr.

Timmas läheneb muistse aja edasiandmisele teisiti kui Hainsalu. Ta võtab loo teljeks intriigi ja asetab selles võtmepositsioonile enam-vähem tähtsusetu nooruki.

Tegemist on ei vähema ega rohkemaga kui kuninga kukutamise plaaniga, mille nooruk koos sõbra ja abilistega nurjab. Samsu-Sin ilmutab imekspandavat taiplikkust, ta on kogemata alati just seal, kus tarvis.

Teda soosivad ja usaldavad kõrged isikud, ta pääseb olukordadest, mis igale teisele surma tooksid. Ebatõenäoline? Muidugi. Kuid sellise poisiga on uhke samastuda.

Sündmustes on hoogu, haaret ja põnevust. Samal ajal saab lugeja justkui möödaminnes pildi, mida söödi-joodi, millised olid riided, eluruumid, pühakojad.

Samal ajal ei jää muljet, nagu tahaks autor meid iga hinna eest harida ja õpetada.

Erinevalt Lemmiko loost jääb Samsu-Sinist optimistlik järelmekk. Ehkki babüloonia poisi riik ja rahvas on praeguseks kadunud ning Lemmiko riik ja rahvas alles.

Kas selles peitubki meie ajalugu käsitlevate raamatute häda, mispärast noored neid lugeda ei taha, et pole krapsi värvikat kangelast, kes kõigega toime tuleks, ellu jääks, elurõõmu, väge ning lootust kannaks?

Ajaloo kurblooline käik on ju kõigile teada, seda päikseliseks võõbata ei saa. On kui üks külm ja pime rehetuba, mida oksaaugust langev valguskiir sugugi rõõmsamaks teha ei suuda. Ometi on selles toas ehk vägevaid asju peidus?

«Lemmiko» on raamatuna tõhusam, «Samsu-Sin» huvitavam. Kuidas lugejad need raamatud omaks võtavad, näitab aeg.

Raamatud

Lehte Hainsalu

«Lemmiko, vanema poeg»

Pildid Valdek Alber

Maalehe Raamat 2005

---------------

Eduard H. Timmas

«Samsu-Sin»

Tõlkinud Allar Sooneste

Canopus 2005

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles