Eestikeelset «Kunstilise teksti struktuuri» lahutab selle kirjutamisest üle kolmekümne aasta. Selle aja jooksul on väga palju muutunud nii kunstis eneses kui selle üle eritlemises.
«Kunstilise teksti struktuur» 36 aastat hiljem
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelkõige peaks Lotmani raamatu tänast lugemist mõjutama vahepeal toimunud kunstiteksti kui terviktähendust omava struktuurse piiritletud nähtuse ülevaatamine ja asendamine voolava, teistesse tekstidesse suubuva, lugejast sõltuva tähendustava praktikaga.
Struktuuri mõiste alates üksikmärgi struktuurist ja lõpetades teksti kui märgisüsteemi struktuuriga on siin hakanud vihjama millelegi staatilisele, suletule, mõtet aheldavale; binaarsed opositsioonid aga saanud sünonüümiks dogmaatilisele mõtlemisele.
Mitte vaid strukturalism
Nii võibki esmapilgul tekkida küsimus, et mida võiks selles piiride hajumise situatsioonis pakkuda raamat, mis väärtustab kunstiteksti unikaalsust ja piiride semiootilist potentsiaali ning näeb tähendustekke mehhanismi teksti sisemises korrastatuses.
Liiatigi, kui eesti kontekstis on valdav arusaam, et poststrukturalistliku, postmodernistliku kunstikäsitluse juurde on tuldud end strukturalismist mitte eriti «rikkuda» lastes.
Kahtlemata, «Kunstilise teksti struktuuris» esitatud tekstivaatluse alused viivad «vene vormikoolkonna», R. Jakobsoni ideede, strukturaalse lingvistika analüüsimeetodite juurde. See kontekst on ka põhjalikult kirjeldatud Peeter Toropi järelsõnas.
Kommunikatiivsuse, traditsiooniga seonduv lubab omakorda näha Lotmani kunstianalüüsi teatud lähedust hermeneutilise kirjandusvaatlusega (vt kas või «Kunstilise teksti analüüsis» sisalduv arutlus kunstist kui mängust teema, mille üle reflekteerivad ka nt W. Dilthey ja G. Gadamer) ja just 70. aastatel esile kerkinud «retseptiivse esteetikaga».
Äärmusi vältiv
Kummastaval kombel mõjubki tänane Lotmani tõlkeraamat omamoodi kokkuvõtva ja sünteesivana, äärmusi vältivana nii nende ideede suhtes, mis kirjutamise aega valitsesid, kui nende suhtes, mis strukturalismi revideeriva kriitika poolt kilbile tõsteti.
Lotmani käsitlus peidab seoseid, mis ei ole alati kergesti nähtavad ja mis võib-olla selginevadki paremini lugejale meie ajas kui raamatu ilmumise kaasaegsete jaoks. Nii võib suure hilinemisega ilmunud tõlge markeerida täna ka võimaliku uue paradigma piirjooni. Oleneb, kuidas raamatut lugeda.
Kui me praegu ka täiel määral ei jaga optimismi kunstiteksti täpse teadusliku kirjelduse võimaluste suhtes ega lootusi arvuti võimekusele selles vallas, on Lotmani allteemade mõttetihedad esitused igal juhul inspireerivad.
Köitev on ka see teatud paradoksaalsus, mis raamatut üldisemalt kannab. Näiteks võiks tuua sellised tõdemused nagu korrast ja üliorganiseeritusest tulenev vabadus, piirangute järgimise ühendamine piirangute rikkumisega, kusjuures normi rikkumine toob esile ka normi enese või näiteks teksti võime keelt luua.
Kui lugeja ootab, et Lotman pakuks oma uurimuses kunstiteksti struktuuri võimalikult üksikasjaliku ja universaalse kirjelduse, siis tuleb tal pettuda.
Pigem püüab autor kirjeldada neid tekstisiseseid ümberkodeerimise viise, mis teevad võimalikuks kunstiteksti erilise tähendusrikkuse.
Kusjuures tundub, et on ka selliseid ümberlülitamise viise, mis vaatluse alt välja jäänud, nagu näiteks lause süntaksi ja rütmilise korrastatuse suhtest tulenevad tähendusloome võimalused.
Aga ütleb ju autor isegi, et struktuursed kirjeldused on eelkõige ikkagi allstruktuuride kirjeldused. Ükski metakeel ei suuda tegelikult kunstiteksti kogu keerukust kirjeldada.
Lotmanit juhib arusaamine kunstist kui ainukesest võimalusest edasi anda elutunnetust selle mitmekihilisuses. Kunstil ainukesena on selleks vahendid. «Kuna uus tähendus ei väära vana, vaid korreleerub sellega, siis kunstiline mudel taasloob tegelikkuse ammendamatust».
Vajadus kogumiku järele
Sõnakunst on siin eriline veel seetõttu, et loob vabadust meie keelelise mõtlemise sees.
Lotmani tõlkimisega eesti keelde ollakse praeguseks sealmaal, et enam ei peaks me rahul olema, kui ilmuvad uued üksiktõlked. Võiks juba mõelda kommenteeritud «valitud» tööde väljaandmisele, mis annaks ülevaate Lotmani uurimismeetodi ja teemade muutumisest ajas.
Samuti oleks vaja kriitiliselt üle vaadata ja ühtlustada mõistekasutust erinevate tõlkijate tehtud eestindustes.
Paralleelselt tõlgetega on teaduslikus käibes olnud originaaltekstid, mis on «käigupealt» tõlgitutena samuti Lotmani termineid ja määratlusi kasutusele toonud.
Aktiivne osalus
Kõik see vajaks korrastamist. Me oleme liikumas juba sellisesse aega, kus vene keeles Lotmani tööde lugemine muutub haruldaseks ja tõlge saab aina olulisemaks vahendajaks.
Praegu on veel tegev see põlvkond, kes Lotmani pärandiga vahetumalt kokku on puutunud.
Tundub, et ongi viimane aeg rakendada erinevaid jõude ja andeid, et eesti kultuuris saaks jäädvustatud Lotmani pärand sel moel, et tal oleks võimalus alati meie kultuuris «kohal olla» ja siis, kui kultuuri arengu loogika ise seda vajab, ka aktiivselt osaleda.
Raamat
Juri Lotman
«Kunstilise teksti struktuur»
Tõlkinud Pärt Lias
Tänapäev 2006
Juri Lotman
«Semiosfäärist», Vagabund 1999
«Kultuur ja plahvatus», Varrak 2001, 2005
«Aleksander Pukin», Varrak 2003
«Filmisemiootika», Varrak 2004
«Vestlusi vene kultuurist I-II», Tänapäev 2003, 2006
«Kunstilise teksti struktuur», Tänapäev 2006