Kultuurikomm: Mis on avalik arvamus ja kas sellega tuleb arvestada

Marten Kaevats
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

13. aprillil kesklinnaosa valitsuse korraldatud konverentsi «Kesklinna visioon» muutis visioonituks soovimatus tekitada mõttevahetust. Kõige tipuks aga Kalev Kallo põhjendamatust ja tähendusteta ehitusentusiasmist pakatav kõne.

Kallol on väga selge arusaam, kuidas asjad peavad olema. Ta on täis tahtmist Tallinn täis ehitada. Kallo arvab, et kõrghoonetele määratud kõrguspiirangud tuleb tühistada, et saaks ehitada jätkuvalt kõrgemaid hooneid. Ta räägib kirglikult kaubanduskeskustest ja samas loeb noruspäi maha teksti rohelisest linnaplaneerimisest.

Linna planeeringul on oluline tajuda ühiskonda kui tervikut. Lahendused peaksid lähtuma enam-vähem kõigi osapoolte ühisest arutelust.

Tegelikkus aga näitab, et otsused sünnivad äärmiselt ühekülgselt, silmanähtavalt ainult kinnisvaraarendajate huve arvestades. Loomulikult pole maailm mustvalge ja ka kinnisvaraarendajad on survegrupp, kes soovib kiiresti ja odavalt ehitada.

Aga see on ainult üks vaatenurk. Ühiskond on märksa laiapõhjalisem nähtus ning on oht, et kui arvestatakse ainult ühe survegrupi huve, muutub linna areng ühekülgseks.

Paljude linnarahva huve arvestavate valdkondade areng jääb pärsituks. Avalikuks ruumiks nimetatakse ja püütakse ka edaspidi nimetada vaid ruumikaid ostukeskusi.

Sellest kõigest jääb mulje, et Kalev Kallo on justkui linnaplaneerimise ainuvalitseja. Igasugune asjatundlik dialoog selles vallas puudub. On konstruktiivseid kriitikuid, keda linn kuulata ei taha (Jüri Soolep, Krista Kodres jt). Linn korraldab «visioonikonverentse» ja linnaplaneerimise foorumeid, mis on lihtsalt vormitäiteks.

Et pärast saaks öelda: «Me kutsusime, aga teie ei tulnud.» Ükski tõsine erialainimene või arvamusliider ei taha oma aega raisata mõttetutele ja tuimadele jututubadele, kus nende arvamus pole tegelikult oodatud. Nad tunnevad linnaga suhelda püüdes, et jooksevad peaga vastu seina. Ning seda ei soovi keegi väga kaua harrastada.

Kallo pakub, et «kolemajades» on süüdi Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud arhitektid (PM 15.02.06), kes ei suuda midagi teha. Tekib küsimus – kes on Kalev Kallo, kas ta üldse suudab öelda, mis on ilus ja mis mitte?

Nendele küsimustele ei oska keegi vastata, välimuse ja sisu printsiibid peituvad erinevates ajastutes. Hinnanguid saab anda vaid töötamispõhimõtteid jälgides, kirjeldada saab ka innovatiivsust ja dünaamikat, mida mingi lahendus pakub.

Küsimus ei ole enam juba tehtud majades, vaid selles, kuidas ja kas praegune linnaplaneerimine suudaks leida variante, mis oleksid rentaablid ka tulevikus. Nende üle ei suuda otsustada üks mees, kes arvab, et tema teab, mida ja kuidas peab linnas tegema! Neid lahendusi võivad leida erialainimesed koos teiste valdkondade kultuuriinimestega, koos kogu linnarahvaga diskussiooni ja läbirääkimiste tulemusena.

See on tõesti tiba pikem arutelu, kuid see tagabki tulemuse, et variandid on ka tulevikus kõrge elukvaliteediga, dünaamilised ning vastuvõtlikud muutustele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles