Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2069977t1h4bf5.jpg)
Veristliku (elutõest lähtuva) ooperitraditsiooni alustaladeks ja ühtlasi ainsateks tippudeks jäänud «siiami kaksikud» Pietro Mascagni «Talupoja au» ja Ruggero Leoncavallo «Pajatsid» on uuel ringil Estonias. Lavastaja Neeme Kuningas kutsub vaatajaid mõtisklema inimliku kire muutumatusest ajas, aga ka iga sõna, teo, hetke võimalusele osutuda pöördumatuse sütikuks, mis teeb sellestsamast inimesest saatuse mängukanni.
Me loeme Kuninga kutset juba kavalehes lavastaja proloogis-monoloogis, mis jätkub ooperiõhtut alustava «Talupoja au» avastseenis Sitsiilia külakese piazzal Lola aariat kuulates. Me näeme seda resoneerumas «Pajatsite» proloogis «Si può Signore! Signori!», mis ongi rõhutatult autori etteaste (esitajaks Aare Saal), sest algupäraselt peaks see olema Tonio, kes lavastuse eesmärgi sõnastab.
Me näeme seda ka kahte ooperit läbivas sümboolikas, milleks on vere, kire ja armastuse punane joon («Pajatsites» punane kangas), mis ühendab ja samas ka lõhestab erinevad saatused. Punasest kangasiilust saab muide Canio käes Nedda ja Silvio mõrvarelv.
Ülekanne tänapäeva
Veel üheks kontseptuaalseks «lisanduseks» on «Pajatsite» tegevusaja ülekandmine 19. sajandi külamiljöö asemel meie oma urbaniseerunud kaasaega. Siinkohal tuleb ka tunnustada lavakujunduse autorit Charles Cusick Smithi, kelle Itaalia külasüdant markeerivaid maju lihtsalt ümber paigutades saavutatakse hotelli, veini- ja seksipoe tänases linnaruumis nii oluliste kohamärkidega mängukeskkond.
Ajalist konteksti muutes, näitamaks inimliku kire, reetmise ja kättemaksu püsivust, osutab lavastaja lisaks kõigele ka tänaste reality showde olemusele, sellele, kuidas elu ettemängimisest võib alata inimeste allajäämine sellele samale elule, inimeste langemine manipulatsioonide ohvriks.
«Pajatseid» Neeme Kuninga versioonis võiks võtta ju ka kui ühte, näiteks Eestis «suvetuuritava» seltskonna verise lõpuga draamat.
Mis on see, mis teeb «Talupoja aust» ja eriti «Pajatsitest» paljude ja nende hulgast omakorda enamiku muusikakriitiliselt kirjaoskamatute siinkirjutaja kaasa arvatud inimeste lemmikteosed? Muidugi eeskätt kütkestav meloodilisus ja haarav väljendusrikkus.
Hingejutustus
Nii Mascagni kui ka temast inspireeritud Leoncavallo muusikaline narratiiv on olemuselt «hingejutustus», selle värelusi, igatsusi, kõhklusi, mässu ja leppimist viimse kui psühholoogilise detailini välja maaliv.
Esimestest nootidest kuni Santuzza lõpukarjatuseni ja Canio «La commedia è finita» meeleheitliku kuulutamiseni kõlavad kuulajas-vaatajas kaasa kogu ta enda elus kogetud lootused, pettumused, hetkelised võidud ja seejärel aina kuhjuvad loobumised ja kaotused, mis päädivad leppimisega.
Ei möödu ükski kord, et «Talupoja au» vahemäng ja selle lõpus esitatav Turiddu aaria ema Luciale või Canio «Retsitar! Vesti la giubba» ja «Pajatsite» vahemäng ei viiks mind hingelisele nõrkemisele. Ikka ja jälle leian end siis nuuksetes ja pärast seda puhtama ja täiustunumana. Niisugune ongi vist muusikaline katarsis.
Mõlemad ooperid pakuvad ka intellektuaalset naudingut. Kas mõistame Caniot? Mina mõistan tema mõrva mitte ainult sellepärast, nagu ta ise Neddat ähvardades sõnab, et korjas Nedda tänavalt üles, piltlikult öeldes andis talle elu.
Siin on mängus veel üks, hoopis metafüüsilisem tasand. See on küsimus õigusest oma loomingule, kes Nedda Caniole oli ja mida on igaühe looming loojale endale.
Aga kui sellest tuleb loobuda või kui see käest rebitakse, mida te siis teete või teeksite Kas lepiksite, et olete vaid pajats, narr ja narritav?
Laulja ja/või näitleja
Estonia teater on saanud mängukavva loodetavasti pikalt, arvestades põhirollide kolmekordistatud osatäitjatega suurepärase teose. Ja juba esietenduselgi tundus, et seda võimalust on oodanud ka lauljad.
Milline väljakutse koorile, kes «Talupoja aus» veel pisut dekoratsioonina liikus, seda elavam oli aga linnarahva, tegelinskite ja paparazzodena «Pajatsites»!
Publik elas täie rinnaga kaasa Irmgard Vilsmaieri Santuzza jõulise (Wagneri repertuaarile sobiva) häälega esitatud partiile ja hoidis hinge kinni läti solisti muide sambomaadluse meistersportlane! Oleg Orlovsi (Turiddu), Heli Veskuse (Nedda) ja soomlase Heiki Siukola võtmeaariate õnnestumisele.
Ooperite puhul on alati dilemma mängu ja laulu esitamise vahel. Harva, kui näeme suures lauljas ka suurt näitlejat (vaadatagu siinkohal Franco Zeffirelli filmi «Pajatsid» Placido Domingo ja Teresa Stratasega peaosades või Domingot Zeffirelli «Talupoja aus»). Ent meie oma kodunegi näitlemistase näitab tõusujoont.
Laulmine ei sega enam kehakeelt ja solistid ei pea enam kõõritama dirigendi poole, et orkestriga rütmis püsida.
Uued ooperid
Pietro Mascagni
«Talupoja au»
Ruggero Leoncavallo
«Pajatsid»
Lavastaja Neeme Kuningas, dirigent Arvo Volmer, lavakujundus Charles Cusick Smith
Osades Irmgard Vilsmaier, Oleg Orlovs, Riina Airenne, Jassi Zahharov jt
Esietendus 11. mail Estonia teatris