Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seades sammud Andres Sütevaka maalinäitusele, võib aju rahumeeli koju jätta. Seekordsete kirkavärviliste maalide ainsaks tänulikuks adressaadiks on silma võrkkest. Ja kontseptuaalsest kunstist küllastunud intellekt võtab puhkuse tänulikult vastu.
Karlova kunstnik Sütevaka on laiemalt tuntud skandaalsete poliitikat ja pornot ühendavate sotsiaalkriitiliste kollaaidega. Ütlen kohe ära, et minule see Sütevaka poliitporno ei meeldi. Inetust ja labasust on meie ümber liiga palju, et kunst võiks seda kergemeelselt juurde toota.
Samuti ei usu ma kujutava kunsti sotsiaalkriitilisse toimesse tänapäeva inimest ei kõiguta sisseharjunud mõttetrajektoorilt ka terroriakt, saati mõni installatsioon või kollaa.
Kontrastide kooslus
Selle taustal ongi rõõm sedastada, et käesolev näitus demonstreerib Sütevaka loomingu esteetilist poolt. Et kunstniku loomingus selline tahk olemas on, pole ju mingi uudis: Sütevaka on omandanud pallaslikus traditsioonis kunstihariduse Konrad Mäe kunstistuudios ja vana kooli maalikunsti näidanud varemgi.
Midagi olulist on kunstniku loomingu erinevatel tahkudel ühist: üsna erakordne võime vaatajat okeerida. Näib, et Sütevaka pole inimene, kes harrastaks ümbernurga ütlemisi, iroonilist muiet või rafineeritud tooniüleminekuid. Olgu tegemist poliitiliste avalduste või värvikooslustega Sütevaka keerab intensiivsuse igal juhul põhja.
Viltuses majas eksponeeritavad suureformaadilised akrüülmaalid kvalifitseeruvad esimesel pilgul abstraktseks ekspressionismiks. Sütevaka meetod on meeleolude edasiandmine kontrastvärvide kokkusobitamise teel, sealjuures moodustab iga teos iseseisva ja omanäolise värvimudeli.
Raju nagu rock
Abstraktse ekspressionismi traditsioonilisest vormist eristab Sütevaka maale värvilaikude paigutuse taga aimatav mosaiikne konstrueeritus. Kunstnik on ka ise tunnistanud, et on üsna aeglane looja.
Kiskjalik värviintensiivsus lubab tõmmata mõttelise joone sajanditaguste foovideni. Sütevaka maalide vormid on orgaaniliselt vohavad, faktuur pastoosne, mõnegi maali koloriiti ei saa iseloomustada teisiti kui hullumeelse kirevusena.
Tööde tajupsühholoogiline toime on ilmne: pildile lähenedes ei hakka valus üksnes silmadel, ägeda värvirünnaku all tekkivas pöörituses ärkavad ellu ka mõned perifeersed piirkonnad sellestsinasest justkui koju unustatud ajust.
Sütevaka on efektne kolorist, näitus mõjub nagu raju rock-kontsert. Soovitan.
Kunstinäitus
Andres Sütevaka
«Une taga on pirevil maastik»
Tartu Kunstimuuseumis 11. juunini