Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2074173t1h130e.jpg)
Elektroonilisest muusikast lugu pidavad inimesed on arvatavasti vähemasti kuulnud Inglise plaadifirmast Warp Records, mis on läbi aegade olnud üks uuendusliku muusika eestvedajaid. See on olnud olemas juba nii kaua, et tekitab osas inimestes lausa vastandlikult retromaigulisi tundeid.
Osaliselt on Warpi artistide puhul säärane retrofuturism taotluslik, kuid praeguseks süvendab seda juba ka plaadifirma ajalugu, kust on võimalik jälgida mitme artisti muusikalist arenguteed aastati albumite kaupa.
Sellise jõulise seljatagusega artistid esinesid Tallinnas reedel, 2. juunil üritusel nimega «Kumu öö».
Visuaalse poole olulisus
Kas artistidest ees käiv kuulsus end ka õigustas? Võib öelda, et õigustas küll. Eelkõige hakkas silma külaliste tehniline tase kontserdi andmisel. Kes arvab, et elektroonilist muusikat pole võimalik elusana ette kanda, võiks näiteks minna vaatama Jamie Lidelli esinemist.
Alustades üksikute häälikute hõikamisest mikrofoni, pani ta need jooksvalt oma sämplerisse kordama, kuni lõpuks moodustus neist loo taust, millele ta veel ise peale laulis. Tulemuseks oli täiesti tantsitav muusika.
Võib-olla ehk mulle see muusika nii väga ei meeldinudki, kuid üks on kindel Lidell on laval väga atraktiivne ja veenev, mis kokkuvõttes muutis esinemise siiski elamuseks.
Jamie Lidelliga paralleelselt esines vaikides samal laval veel üks artist, Pablo Fiasco. Olles sama elav ning karismaatiline, tootis ta reaalajas visuaalseid taustu, joostes kaamerate ning valgustitega mööda lava ringi ning askeldades oma videomikseri kallal. Järjekordselt on tõestatud kvaliteetsete visuaalide positiivne mõju kontserdile.
Elektroonikaduo Plaidi esinemine ei olnud nii atraktiivne kui Jamie Lidelli oma, kuid jälle olid omal kohal visuaalid. Kuna nende muusikas on ehk saundinüansid veidi olulisemad, jäi laivimoment veidi väiksemaks.
Sellist reeglit elektroonilises muusikas võib võrrelda näiteks kvantfüüsikas määramatuse printsiibiga pole võimalik korraga täpselt määrata osakese asukohta ja impulssi, kui määrame ühe neist täpselt, on teine parameeter teadmata. Ehk siis mida saundipõhisem on muusika, seda ebatäpsemalt saab seda elusana esitada.
Selles mõttes üllatas duo Toob, kes suutis elavalt mängitud trummid väga oskuslikult ühendada elektrooniliste taustadega. Selline täpsus masinatega koos trummimängimisel on märkimisväärne.
Vexd oli näide sellest, kuidas sünnivad uued trendid elektroonilise muusika maailmas. Nende muusikas polnud otseselt midagi uut ikka see vana junglei aegadest tuttav sub-bass, natuke breakbeati ja dubi elemente.
Oluline aga on see, kuidas need asjad on kokku sulatatud, kuhu rõhud pandud, kuhu pausid jäetud. Praegu mõjus nende muusika täiesti värskena.
Ilus ja tundeline
Et visuaalne osa on Warpile oluline, seda näitas ka plaadifirmaga seotud lühifilmide ning muusikavideote programm auditooriumi saalis.
Samas kohas esitles oma verivärsket albumit «Diktüoneemakilt» ka Ulmeplaatide artist Wochtzchée. Tegemist on arvatavasti esimese albumiga Eestis, mis keskendub süvahüpnootikale.
Tema plaadifirmakaaslase Muschraumi esinemine kõrvalsaalis viiuli, kitarri ning elektrooniliste taustade abil rõhus aga teistsugustele emotsioonidele see oli lihtsalt ilus ning tundeline.
Kumu öö oli täis erinevaid novaatorlikke helisid, rütme ning visuaale. Koht ise oli sellise ürituse jaoks huvitav, kuigi veidi häiris suure saali helikõla kivipõrandad ning -seinad tekitasid liialt kajasid. Sellest hoolimata kujunes üritus elamuslikuks muusikaõhtuks.