Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi ei ole olemas mingit Da Vinci koodi, nagu ei ole ka jumala koodi, on Dan Browni raamatu ja sellest tehtud filmi kriitika tulnud nende menule kasuks.
Hoolimata sellest, et renessansieksperdi dr Bruce Boucheri sõnul on Browni raamat nii rumal, et tõsiseks filmiks ei maksa seda küll teha tehku pigem muusikal, sest lauldud lollus ei kõla nii valusalt kui puhas proosa. See on ka tõsi, sest asjatundjal on tõesti valus sellist sümboolikaga vassimist vaadata.
Otsi naise kätt
«Da Vinci kood» on sama mõttetu pealkiri nagu oleks «Mõisaküla kood», sest Leonardot ei ole kunagi Da Vinciks kutsutud. Browni peaidee on aga selles, et kristlus, nagu me seda tunneme, on tegelikult ajaloo suurim pettus. Jeesus ei surnud ristil, vaid elas koos Maria Magdaleenaga ja neil olid lapsed, kes panid aluse Prantsuse kuninglikule Merovingide dünastiale.
See on tuntud lugu, mille nõrgim külg on selles, et kristluses ei ole tähtsad lihalikud järeltulijad, vaid ainult vaimsed. Isegi kui Kristusel olnuks lapsed, poleks nad teistest paremas olukorras. Eeldus, nagu võiks Kristuse arvatavad vereliini jätkajad olla enam tema pärijad kui vaimsed, on väär ja sellest saladuse tegemisel ei ole mingit mõtet. Vaidlus Kristluse inimlikust ja jumalikust loomusest on aga sama vana kui kristlus.
Browni Kristus on ka protofeminist, kes kuulutab naiselikkuse kultust. Browni järgi ei ole vaatamata kiriku püüetele feminismi jäljed kristlusest kadunud. Üks tegelane ütleb, et sissepääs gooti katedraali ei meenuta midagi muud kui vagiinat, häbememokki ja clitorist. Nii, et kui kirikusse lähete, siis teate kuhu...
Vandenõuteooriad
Kurvem on katoliku ordu Opus Dei kurja juureks kuulutamine, sest midagi kurjakuulutavat ei ole Lexington Avenue ja East Thirty-fourth Streeti nurgal asuvas majas ega ordu liikmetes, kes on lihtsalt pühendunumad kristlased ja kes tegutsevad legaalselt ka Eestis. Ainult et munga staatust neil küll ei ole.
Oma pühendumises argitööle sageli on nad teoloogilised tippspetsialistid ja oma kristlikus elus on nad eeskujuks paljudele. Ordu ühendab tänapäeval 87 000 liiget, kusjuures «vanal konkurendil» jesuiitide ordul on neid ca 20 000. Ligi pooled liikmetest on naised ja neist omakorda pooled on abielus. Askees on Opus Deis au sees, aga vabatahtlik.
Opus Dei asutaja Josemaria Escriva raamatud, millest mitut ka eesti keeles lugeda võib, ei ole vaimne makulatuur, vaid sügavad sõnumid sisemisele inimesele.
Opus Dei oli eriliselt eelmise paavsti Johannes Paulus II soosingus, kes nimetas ordu Vatikani personaalseks prelatuuriks. Muidugi toetas Opus Dei ka Poola Solidaarsust.
Ordu seisab siiani traditsiooniliste väärtuste kaitsel, olles näiteks naispreestrite ordineerimise vastu ja on seega pinnuks silmas liberaalidele.
Siioni Abiklooster kuulub aga vandenõuteooriate alla, ent eksisteerib alates aastast 1956 rahvaseltsina siiski, ainult et siis ei saanud Leonardo kuidagi selle suurmeister olla ja abikloostri salaprotokollide fabritseeritus on ilmne.
Tootem ja tabu
Milles on «Da Vinci koodi» fenomen? Eelkõige selles, et inimene on kummardamiseks läbi aegade vajanud midagi nähtavat, käegakatsutavat, olgu pühad kivid või reliikviad. Kristluse nõue, et inimene peaks taipama nähtamatut, käib inimesele ilmselt üle jõu. Andke aga midagi materiaalset pikit pikantsusega ja inimene on rahul.
«Da Vinci koodi» edu võti on see, et taevased asjad on selles intrigeeriva vandenõuteooria võtteid kasutades maisteks ära seletatud ja kui nad ka valed on, siis ometi inimlikud.
Kristlased jälle ei peaks pelgama «Da Vinci koodi», sest kui inimene usub Jumalasse, siis usub ta ju ka, et Jumal on vägev end kaitsma ja hirm Kristuse naisemeheks tegemise pärast on jabur.
Kui «Da Vincy kood» on ikkagi fantasy, millest tõde otsida on kohatu, siis võib ometi selle väärtuseks lugeda olma, et ta tõstab Pilatuse igavese küsimuse: «Mis on tõde?»