Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2075339t1heb0e.jpg)
Friel, «Kodukoht», Pedajas, Draamateater, Keila-Joa. Nimekiri garanteerib menuki ja võib pea pandiks panna, et menuk sellest tuleb. Seda näitab vist juba praegugi piletimüük. 250 krooni tükk.
Aga rahuloluks pole põhjust ei tegijail ega vaatajail. Teatril kui substantsil ammugi mitte. Kui majanduslikku õnnestumist ebapiisavaks rahulolu põhjuseks pidada muidugi.
Esiteks see on publikut alahindav teater, tehtud kindla peale, nükked ja sügavamad mõtted, heas mõttes keerulisus eos likvideeritud. Teater, mis jutustab Lugu evimata Sõnumit. Ning, mis üllatav, ei saa ka loo jutustamisega hakkama. Vähemalt mitte nõudliku kriitiku jaoks, paremini ehk harvem teatrisse sattuvale publikule.
Alates ekspositsioonist.
Kriitik on mõnes mõttes laisk, aga see ei ole vaimne või füüsiline laiskus, on «professionaalne laiskus». Kriitiku valmisolek teatrisse minnes erineb publiku omast. Publik läheb lugu kuulama, on valmis kõike vastu võtma, ta tähelepanu on terav ja kõrge ning see võimaldab teatril publikut «ära kasutada». Mitte täie vinnaga teha, sest publiku huvi on kõigest aru saada, sõna püüda.
Kriitik on etableerunum. Ja teadlikum. Kriitik teab, et sõna kandub lavalt saali, haarab, ainult siis, kui lavastaja ja näitlejad koos on andnud sõnale mõtte, sisu ja tähenduse, põhjuse ja põhjenduse. Juba «Kodukoha» ekspositsioonis oli see töö tegemata jäänud kaks naist Maggie (Harriet Toompere) ja Sally (Brita Vahur) on laval, nende tegevusest paistab, et üks ülem, teine alam, ja tõenäoliselt majapidajannad. Sellega visuaalne info piirdub. Ja nad räägivad. Pilluvad nimesid. Kes kuskil mida teeb. See tekst on oluline, on ekspositsioon. Siin peame teada saama, kes on kes nende hulgas, kes pole veel lavale tulnud.
Siinkohal on publik kriitikust pikalt ees. Publik kuuleb seda teksti, kriitik, tänu «professionaalsele laiskusele», mitte. Vähemalt selles lavastuses. Sõna voolab mööda.
Kui järele mõelda, siis pole see kriitiku ülbus, vaid kõrgem nõudmisteskaala. Pinnapealsus, lihtsalt lavale pandud sõna, ei haara. Ja kui ei haara, pole Teatrit. Suure tähega. Ja kui pole Teatrit, siis pole seda ju mõtet ka teha.
Sest siis on juba tegu publiku alahindamisega et küll me loo oma professionaalseid oskusi kasutades lavale asetame, küll ootusärev publik selle läbi loeb. Liiati kui on selline taustsüsteem antud juhul mängukoht. Ausõna, nukker võib-olla olen jätkuvalt naiivne, aga kui stanislavskiliku teatritegemise põhikriteeriume on tegelaste teotsemisele põhjuse otsimine, siis ma tahan näha ka põhjust, miks on see tükk lavale toodud. Tahan Sõnumit või taotlust Sõnumile. (Sest aia taha võib lavastus ikka minna, ent alati on näha, kas on tahetud midagi öelda.)
Paraku avastseenis defineeruv pinnapealsus, ambitsioonitus jookseb läbi lavastuse lõpuni. Sümptomaatiline, märgiline safe-bet