Hiljuti toimus Tartu Ülikooli ja Turu Ülikooli filosoofide erialane jõukatsumine. Vaimuheitlusele järgnenud õhtusöögil ilmnes, et õige mitu osalenut on mõne bändi liikmed.
Tõde ja tilulilu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üsna erinevate taotluste ja oskustega, aga (harrastus)muusikud sellegipoolest. Võib-olla on see üldisem nähe, mis täheldatav igasugu elukutsete esindajate seas. Ei tea.
Kuid peas vormus küsimus: «Mis ajab filosoofe bändi tegema?» (Eks ole see sarnane küsimusega «Mis ajab filosoofe jooma?».) Äng, edevus, igavus, rutiin, ideede üleküllus, emotsionaalne vaegus, tüdimus töisest tegevusest, mingi sisemine sund, mis seotud muusikaliste oskuste mõningase olemasolu või hoopis täieliku puudumisega?
Kõik võib ju olla, aga selles pole midagi filosoofia-spetsiifilist. Olen peaaegu valmis uskuma, et on veel midagi ja erilist, mis filosoofe musitseerima ajab. Filosoofia on mõtlemine ja seda mingis eriti karmis mõttes. See on kõva kesta ja punnitatud sisuga, enamasti kitsalt piiritletud mõtlemine.
Kui professionaalne filosoof hälbib tavadest, ei allu väljastpoolt, st autoriteetsete erialajõukude etteantud mõttepiirangutele, siis loob ta endale ise piirangud ja kuuletub neile. Enamasti.
Või kui ta mõtleb suisa korratult, siis võidakse ta omade seast välja heita. Milleks filosoofidele vaja bänditegemist?
Võib-olla selleks, et kogeda teistmoodi, nõtkemat mõtlemist või koguni vabastavat mõtlematust. Seda tehes avaneb ka sootuks uus vaade filosoofiale.
Kõik see range, asjalik ja usin mõistete loomine, ratsionaalne ülesehitamis- ja lammutamistegevus, kaalutletud väitmine ja lausumine võib ka asjatundlikus kõrvaltvaates paista nõnda koomilise, endassesulgunud veidrusena, et lihtsalt naer tuleb peale.
Kuidas ometi saab seda nii tõsiselt võtta!? Siis aga viskad kidra või mikri toanurka tagasi ja vajutad huilgamisest õhetava näo raamatusse.
Ei lähe palju aega mööda, kui tuttavad konstruktsioonid asetuvad oma kohale tagasi. Jee! Mõistuse ja mõistetega on nii lahe maailma haarata, krabada, tükeldada, jagada, lahterdada, pahteldada...
Tõde ise tuleb nähtavale, aga muie ei kao näolt.