Urmas Lennuki Tammsaare-töötlust oleks ebatäpne nimetada dramatiseeringuks. Oma eneseküllases terviklikkuses mõjub see iseseisva näidendina Tammsaare ainetel. Nii dramaturgiline alusvalik kui ka lavastaja lähenemine sellele, nii kunstnikutöö kui ka koori ja koreograafia kasutus rabavad oma leidlikkusega lihtsuse esiletoomisel.
Lavastus kummutab sõnarohke poleemika Tammsaare religioossuse või antireligioossuse teemal.
Kui Tammsaare oli millegi suhtes kriitiline, siis oli selleks ilmselt iseväärtuseks irduv institutsionaalsus, Vargamäelt pärit tegelaste ateismi või usu mõõtmiseks sellest ei piisa, ja tegelikult polegi teatrivorm teoloogilise tõe otsinguks kuigi tänuväärne vahend.
Nõnda ei ole ka tegijad lasknud end Tammsaaret kummitaval «sügavusmõõtmel» krampi lüüa, vaid on rahvakirjaniku raskepärase eepika tagant kaevanud julgelt välja elemente, mis tema arutlusi dünaamilises tegevuses hoiaksid.
Olles nagu kuningas
Andrese ja Pearu kujutamine kuningatena, õigemini kuningas-olla-tahtjatena, on hea tõukepinnas nii eestluse religioosse kui ka poliitilise mentaliteedi analüüsiks.
Tegelaste konflikteloovad ideaalid on ju tegelikult siirad, enamasti ilma taotlusliku pahasoovlikkuseta, kuid neile teoreetilist õigustust otsides eksitakse eklektikasse.
Autoriteete ühtaegu tõrjutakse kui ka vajatakse.
Nii keelitab vana Pearu (Peeter Jakobi) poeg Karlat (Tarvo Sõmer) oma naist petma (õilsa eesmärgi, Oru pärijaskonna nimel) Jehoovat ennast mängu tuues, vaidluses Indrekuga (Märt Avandi) ehitab vana Andres (Madis Kalmet) üles aga veenva teooria Jumala kulunud tööriistast, kes kellade saatel puhkama saadetakse.
Vanu peremehi-kuningaid tasakaalustavad aga romaani esimesest osast pärit noor Andres (Üllar Saaremäe) ja noor Pearu (Sepo Seeman).
Lavastuse algupoolel näib see tegelasi lõhestav rollijaotus kandvat meelelahutuslikku funktsiooni, Vargamäe noorte sissepõiked mõjuvad lõbusate sketidena V osa kohatise resignatsiooni taustal.
Võte, mis aitab ka peategelaste psühholoogilist järjepidevust lõhkuda, võimaldab aga tähelepanu pöörata just nendele Vargamäe tegelastele, kes kõikuvate iidolitega kuningakandidaatide arenguid ja taandarenguid, heitlikku filosoofiat ning hüplikke poliitilisi otsuseid taluma ja teostama on pidanud.
Niisiis, klassikaline turundusprintsiip «lapsed ja loomad laval» (naistest rääkimata) ei ole Lennuki ja Rohumaa versioonis mitte publiku äraostja, vaid, vastupidi, mõtlema ärgitaja. Andres ja Pearu kannavad oma suurt ja traagilist saatust niikuinii, kuid teevad seda oma suletud süsteemides, kangelasemaskis, kuningakostüümis.
Seda, mida tähendab see väikestele, suuri murranguid oma tunnete ja emotsioonidega kinni maksvatele tegelastele, väljendavad lavastuses lapsed, lapselapsed ja kõige enam koer Pollo (Ago Anderson). Teda võib pidada jutustajaks, kuid ka peategelaseks umbes samal viisil nagu Stoppardil Rosencrantzi ja Guildensterni.
Koera vaatepunkt
Ta peegeldab Vargamäe sündmusi oma vaatepunktist, kuid samal ajal seab ka oma õigusi jalule. Nii nagu peremeeste vildakad piiblitõlgendused on Vargamäel sageli naiste, laste ja loomade väärkohtlemise õigustuseks, näib Pollogi oma tõe- ja õigusejanus olevat valmis minema mis tahes instantsini välja, tehes seda ühtaegu nii kirglikult ja lõbusalt.
(Küllap oleks nii kirglikult traagiline kui ka lõbus siis, kui Pollo juhtuks üle Andrese õla lugema: «Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei tallaks oma jalgadega ega pöörduks tagasi ja teid lõhki ei kisuks» ( Matteuse 7:6).)
Kui selles võtmes jätkata, mõjub võimsalt ka koht, kus Krõõt oma sead Oru viljast koju kutsub ja sellega Pearus vähemalt hetkelise ümbersünni põhjustab (umbes nagu teda vaevanud seestumus tulnuks sigadega Mäe õuele, vrd Matteuse 8:32).
Hirvo Surva ja Teet Kase ohjatud inglikoor on osav ja nauditav leid, ühendamaks teose sakraalsemaid sfääre maisematega ning tegelaste siseilma suveteatri meelelahutuslikuma formaadiga.
Ehk mõjub selle taustal ka finaali kuningate matusesuits lepituse, mitte religioosset vaenu külvava rituaalina.
Suvelavastus
«Vargamäe kuningriik»
Dramaturg Urmas Lennuk,
lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt
Osades Üllar Saaremäe, Sepo Seeman, Madis Kalmet jt
Endla ja Rakvere teatri ühisprojekti esietendus 15. juunil Vargamäel