Teatrikunstnik Pille Jänes naudib pühendumist

Pille Jänes lihvib koos oma koera Villemiga laval viimaseid nüansse – Viinistu endises sprotitsehhis hakkab esietenduma kunstnik Elmar Kitse elust ja loomingust rääkiv, Aarne Üksküla lavastatud tükk «Kits viiuli ja õngega».

FOTO: Liis Treimann

Pisike kollane auto peatub, autos istuvad suur valge koer ja väike tumedapäine naine – kas see pole mitte teatraalne vaatepilt? Naine on tänane sünnipäevalaps, teatrikunstnik Pille Jänes. «Villem on pisut erutunud, ta käis mul täna proovis kaasas,» püüab Pille oma võimsa neljajalgse saatja häälekat tervitust välja vabandada.

Nad tulevad Elmar Kitse elust ja loomingust rääkiva tüki «Kits viiuli ja õngega» proovist. Esietenduseni on veel jäänud mõni päev. Paari päeva pärast peab endises sprotitsehhis voolama libajõgi, kust näitlejad etenduse ajal õlitamata kala saavad püüda.

Millele te mõned päevad enne esietendust mõtlete?

Täna tunnen, et kõik asjad on kuidagi kokku jooksnud. Täielik kaos. Tuhat pisiasja, mis veel puudu on. Iga esietenduse eel on mingi selline paanikahetk, kus tunned, et nädal on puudu... Praegu on täpselt see hetk käes. Tean ainult seda, et jube kiire on.

Ma ei ole kuu aega Tallinnas käinud. Käin mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvast suvekodust siin. Eriti palavate päevadega oli see hästi mõnus ja tunduski justkui ainuvõimaliku elamisviisina.

Samas on ka selliseid suvesid olnud, kus ma pole Tallinnast välja saanudki.

Kõik teatrid on sel suvel väga ekstreemsed etendusekohad välja valinud – Naissaar, Haapsalu lennuväli... ja viimaks veel teie sprotitsehh. On see mingi uus trend?

Meil ei olnud küll ekstreemsus eesmärgiks. Pigem olime sundseisus, kuna tahtsime, et kunstnike triloogia kolm etendust toimuksid kõik Viinistus, aga erinevates kohtades. Ja sellist kohta, kuhu mahuks nii lava kui ka näitusesaal, siin rohkem ei olegi.

Kui oleksime tahtnud tõsiselt publikut šokeerida, oleks võinud jätta kõik nii, nagu oli... see olnuks tõeliselt ekstreemne. Kui ma esmakordselt siia sisse astusin, oli kalahais ikka väga räige.

Aimatav kalahõng on alles praegugi, aga see pole midagi võrreldes sellega, mis siin oli. Leidsime, et Kitse kui kirgliku kalamehe loo puhul on sellised lisandid vabandatavad.

Selle lavastuse teksti on ohtralt tehnilisi detaile sisse kirjutatud. Nende tõttu kipub lava näitlejatele kitsaks jääma, nii et kohati tekib tõsine hirm, et ega nad etendusemelus üksteisele otsa jooksma ja publiku varvastel talluma hakka.

Lavale peavad ära mahtuma paat, molbert, kasvuhoone, muru ja jõgi, pluss veel näitlejad, kes peavad saama olla ses loos üsna liikuvad.

Käisin kevadel Valgemetsas ka Kitse päris maja vaatamas, aga kujutlust sellest, milline see Kitse eluajal olla võis, polnud mõtet siia üle kandma hakata.

Praeguses kontekstis oleks see hoopis tavalisemana mõjunud, aga omas ajas (1950-60ndatel) võis see ikka tõeline šokk olla: valgeks värvitud seinad Kitse õhuliste abstraktsioonidega, hiigelsuured aknad, meeletu avarus ja valgusemängud.

Tahtsin lavakujunduses rõhutada rohkem Vene aja proosat – et tekiks ka mingi omavaheline suhe nende kolme kunstnikuloo visuaalses plaanis.

Suved täis tööd?

Mida aasta edasi, seda rohkem püüan seda teadlikult vältida. Iseküsimus, kuivõrd see välja tuleb.

Järgmise tööna peaks septembri alguses Sadamateatris välja tulema Mati Undi «Tühirand», seda lavastab Ingomar Vihmar.

Olete õnnelik, et olete taas vabakutseline?

Jah. Olin Draamateatri peakunstnik kokku 11 aastat. See oligi liiga pikk aeg. Ma arvan, et üle 5-6 aasta ei tohiks sellist tööd järjest teha. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem jõuab ta sellises süsteemis püsida ja sealjuures mitte devalveeruda.

See ei kehti niivõrd näitlejate, kuivõrd just nende pool-loominguliste, pool-administratiivsete ametite kohta. Ma ei räägi jõudmisest mitte ajalises, vaid vaimses mõttes.

Viimaks lihtsalt ei jätku jõudu piisavalt süveneda ja siis hakkad paratamatult arutlema, kas see on väärt seda, et anda endast seitse nahka ja rohkemgi. Konkreetse süsteemiga seotud olles tundsin üha tugevamalt, kuidas teater kommertslikumaks muutub, ja selle survet oma tööle.

Otsustasin rikkuda traditsiooni, et sellest majast minnakse, jalad ees, ja läksin ise. Lootsin, et vabakutselisena jääb rohkem aega süveneda.

Olen näinud, milliseid asju võiks teha, kui ühe tüki ettevalmistamiseks oleks aega pool aastat või enam ja seda saaks teha täieliku pühendumusega! Paraku ei kujuta ma ette, millal selline töö- ja elustiil Eestis reaalselt võimalikuks võiks saada.

Vaatasin heas mõttes kadedusega näiteks venelaste lavastust «Vennad ja õed». Nad on mänginud seda 20 aastat, aga millise põhjalikkusega nad proovi tegid! Ei olnud nii, et «oh, ma olen seda ju 20 aastat teinud. Ma oskan küll, jalutan proovi tekstiga läbi...»

Teie enda viimane teatrielamus?

Jõuan teatrisse vähem, kui tahaks. NO-teatri «Stalker» oli kindlasti elamus, eelkõige kujunduskontseptsiooni tõttu, mis oli minu meelest täiesti geniaalne.

See on ikkagi sünnipäevaintervjuu. Rääkige, milline on olnud teie kõige meeldejäävam sünnipäev.

Oi-oi, ma ei tea, ma ei tähtsusta selliseid asju eriti... Üks huvitavamaid sünnipäevi, kus ma ise peole ei jõudnudki, oli 1985. aastal ERKI maalipraktika ajal, kui ma öösel õppejõudude juhatusel Audru metsas niiti mööda võsas oma sünnipäevakinki otsisin, sellal kui kaastudengid koos kohalikega kilomeetreid eemal Tõstamaa mõisa keldris pidu pidasid.

Pille Jänes

• Sündis 6. juulil 1965 Tallinnas

• Lõpetas 1990 Kunstiülikooli maali-teatridekoratsiooni erialal

• 1990–93 vabakutseline

• 1993–2003 Eesti Draamateatri peakunstnik

• Praegu vabakutseline

• Kujundusi: «Filosoofipäev», «Peiarite õhtunäitus», «Mao tee kalju peal», «Aristokraadid», «Kuningas Lear», «Eesti matus», «Tšapajev ja Pustota»

Arvamus

Olen Pillega Draamateatris palju koostööd teinud. Pillel on suurepärane empaatiavõime ja oskus asju ka teise mätta otsast näha, seetõttu on temaga alati väga meeldiv töötada.

Pille on kindlasti üks Eesti paremaid teatrikunstnikke, tema lavakujundused paistavad silma oma avaruse ja hea ruumitunnetuse poolest. «Kuningas Leari» etenduses tõi ta näiteks järve lavale, nüüd «Kitses» jõe. Mis seal salata, peale selle on ta väga sarmikas naine.

Aleksander Eelmaa
näitleja

Pille on minu lemmik-teatrikunstnik. Hea tava kohaselt õnnitleme teineteist: «Ooo! Mulle meeldib, mida sa teed!» Ta on ka tohutult arukas ja eks aruka inimese komplimente ole ju ikka tore saada!

Detailides on Pille kadestamisväärselt täpne. Mulle näib, et tal puudub täielikult valge paberi ja pliiatsi foobia, mis mulle endale lapsest saadik omane on.

Ene-Liis Semper
teatri- ja videokunstnik

Tagasi üles