Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2081783t1h1582.jpg)
Dagö on eesti põhivoolu popmuusika stratosfääris vist ainus artist, kes kuulub nii käekirjalt kui vanuselt peaaegu täiesti uuele aastatuhandele, kõik ülejäänud oleme saanud päranduseks kas eelmisest või üle-eelmisest kümnendist.
Dagö evib üht suure bändi peamist tunnust: ta on omas stiilis ainus ning ansambli nimi markeerib ühtlasi stiili, saades viimastel aastatel kohalikus kultuuriruumis intelligentse sõnakeskse popmuusika sünonüümiks.
Nostalgia ja iroonia
1998. aastal alustanud Dagö auditooriumi moodustavad muusikalembesed, ent vaimselt täisküpsenud inimesed, kes kohalikelt raadiokanalitelt kuulamist ei leia.
Popkaanon liigub kogu maailmas küll üha suurema avatuse ning sisemise mitmekesisuse suunas, ent eelistab ikka veel vaid väheste eranditega üheplaanilist ning selgete anritunnustega produktsiooni.
Dagö muidu siledate kõladega looming eristub valitsevast peavoolust peamiselt sellega, et seal on lihtsamate ning lollikindlamate lahendustega harjunud kuulaja jaoks liiga palju pealtnäha ühismõõdutuid esteetilisi maailmu ning julgeid piiriületusi nende vahel. Ansambli looming asub mitmete stiilide ning neid saatvate tunnetuste ristumispunktis: pop, rock, jazz, etno, easy listening jne.
Dagöst rääkides ei saa ümber laulusõnadest, mis pärinevad paari erandiga solist Lauri Saatpalu sulest. Just tekstidest peaks otsima põhjusi, miks Dagö looming hulgale inimestele meeldib ning paljusid ärritab ja häirib.
See vastuolu läheb tagasi inimeste ootuste juurde popmuusika kui meediumi suhtes laiemalt, et milline sõnum kellegi arvates sinna kanalisse sobib ning milline mitte.
Tuleb tunnistada, et isegi pealtnäha konfrontistlikuma popmuusika (näiteks pungi või hiphopi) puhul on sõnum enamasti plakatlik, ühte etteantud väravasse.
Põhiliselt müüakse inimestele emotsioone ja seksapiili, mida neil endil napib.
Lauri Saatpalu paljusõnalisus ühtaegu lummab ja eksitab: sõnu saab liiga palju, nad tühistavad otsast üksteist, täidavad popformaadis laulu ning kuulaja teadvuse kiiresti. Dagö tekstimaailma suurim voorus on hoidumine lamedast üheplaanilisusest, koos sellega masinlikust ettearvatavusest.
Saatpalu tekstide peamised märksõnad oleksid nostalgia, ekstaas ja iroonia, mis näivad kõik põgusal vaatlusel kandvat omavahel ühitamatut maailmatunnetust.
Ent Dagö lauludes on need leidnud orgaanilise koosolemise selleni, et piir, kus minnakse üle siiralt emotsioonilt või mõttelt irooniale, jääb sageli ajastuomaselt tabamatuks.
Dagö laulude kirjanduslik käekiri on virtuoosne ja kujundirikas, selles annavad tooni kõlamängud, parafraasid, assonantsid, intertekstuaalsed vihjed, sõnamängud ning kohati teatraalne otsekõnelisus.
Ehkki suur osa sõnu kirjeldab tõukumisi ja tõmbumisi armastusest, nimetut ootust ning eneseotsinguid, jääb meelde distants elu suhtes, mis lubab seda «hädaorgu» vaadelda leebelt ja tüünelt, intellektuaalse irooniaga. Dagö tekstide vilklev subjekt ilmutab end kuulajale nagu naeratus ilma kassita (kui tuua kujundlik paralleel Lewis Carrollilt).
Peaaegu sama asja, ehkki veel iroonilisemas helistikus, ajas Saatpalu kümnendi eest koos Mart Moldauga ansamblis Beep Shop Boys. Kahtlustan, et vaimuinimeste võõristus elektroonilise tausta suhtes ei lubanud selle stuudiokollektiivi loomingul oma auditooriumini jõuda. Millest oli kahju siis ja on ka tagantjärele.
Kriitika ja idülli vahel
Rock- ja popmuusika läheb huvitavaks alles sealtmaalt, kus lõpeb endale vastu rinda tagumine, avalik maadlemine oma egoga. Saatpalu ja Co ei ürita oma loomingus olla suuremad ei elust ega endast: Dagö tekstid kujutavad väikest inimest suures maailmas, kes püüdleb ometi mugavama ning mõtestatuma reaalsuse poole.
Ansambli laule võib kirjeldada kui tunnete, isikute ja elustiilide portreid, mida muusikud maalivad ning vaatavad eri tunnetega. Dagö looming kõigub (enese)kriitika ja idülli vahel, selles on nii optimismi kui skepsist. Sõnades võideldakse eneseunustuse ning -müümise vastu, didaktilise sõnumi siluvad alaline kahemõttelisus ja tüüne kõnetoon.
Umbes sama kunstilist ideaali järgib paljus uuem eesti luule, mis on püüdnud (mitte just eriti edukalt) ühendada sügavaid tundeid ja ausust mängulise ühiskonnakriitika ning (enese)irooniaga. Kui poplaulude sõnameistreid hakatakse koos libretistidega kord suurde kirjanduslukku arvama, saab Saatpalu klassikuks.
Dagö muusika (autorid Saatpalu ja Peeter Rebane) on heakõlaline ning selge ja meeldejääva meloodiajoonega: popp parimal ja professionaalseimal kujul. Kes soovib rohkemat, peab otsima mujalt.
Eespool ansambli tekstide kohta esitatud kolmest märksõnast ei kehti muusika puhul enamasti osutus iroonilisusele või pole osanud siinkirjutaja seda ära tunda. Hinnates Dagö seniseid tegemisi publiku reaktsioonidest lähtudes, näib see õnnestunud valikuna.
Lõpetuseks tahaks küsida: kuhu edasi pärast nelja suhteliselt identset plaati ning raputavaid suvetuure? Kuulajana kasutan võimalust ning pöördun Saatpalu ja Co poole palvega kaaluda muu hulgas loomingulisi võimalusi ja väljakutseid, mis said aastakümne eest tuleristsed Beep Shop Boysi palas «Eesti Mister Estonia».
Dagö tuur
Kaheksa kontserti Eesti eri paigus
Soojendusbändiks Ursula
14.23. juuli