Pidev valmisolek aitab näitlejal pirakaid kalu püüda

Puhkust pidav Vanemuise teatri näitleja Margus Jaanovits osutab, millised kaks purakat tal juba käes on – meeldiv töö ja toetav perekond.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vanemuise näitleja Margus Jaanovits on õnnelik inimene, näitleja ja pereisa. Tööpostil oleva pideva tuuletõmbuse suhtes on ta tosina aastaga immuunseks muutunud.

Olete parajasti Pärnus. Mis teoksil?

Külastan äia ja ämma.

Puhkate suvisel ajal?

No niivõrd-kuivõrd. Ametlikult jah, aga nädalavahetused on kõik kinni.

Etendused või niisama ülesastumised?

Niisama ülesastumised, aga järgmine nädal, kui Vanemuine Pärnus on, siis juba etendused. Ja siis tulevad «Taarka» taastusproovid ja etendused kohe peale.

Mis tundega te «Taarka» n-ö uuele tulemisele vastu lähete?

Ausalt? Päris hea tundega.

See on projekt, kuhu ma üsna pika ninaga läksin, aga jube mõnus oli. Inimesed kohapeal on mõnusad, tükk ise tuli täitsa tipp-topp. Ma täitsa ootan, et saaks teha jälle.

Möödunud suvel lahkuti «Taarka» etenduselt helgus silmis. Milles selle tüki fenomen on?

Ma arvan, et see on nendes inimestes. See väike rahvakild ja see ausus ja see siirus, millega seda tükki teevad nii näitlejad kui kohalikud tegelased – see on selle tüki kõige tugevam trump.

Kas proove oli ka teistmoodi teha?

See tuli tükkhaaval. Neid võrukeelseid asju on ennegi tehtud, aga nii pikalt pole kohapeal oldud. Ega setud ei jookse ka avasüli vastu – ikka samm-sammult. Aga kui oled juba omaks saanud, siis oledki oma. Täiega.

Kolmekümne kuuendal sünnipäeval kokkuvõtteid ka teete? Elatud elust?

Mul oli kokkuvõtete koht pigem eelmisel aastal, kui ümmargusem number kukkus. Oeh, paarikümnesena tundus nelikümmend üüratu vanus, aga nüüd tundub, et mis seegi nii väga on.

Kuidas siis aasta tagasi paistis?

Loomulikult ma olen rahul. Mul on õnn teha seda tööd, mis mulle meeldib. Et ma ei pea puhtalt raha pärast kuskil kontoris kellaajast kellaajani tööl olema, eks ole. See on väga suur asi, et sa saad teha seda, mis sulle meeldib.

Teine asi, mis ei ole vähem tähtis, et oled suutnud luua toetava pere. Mul on naine ja väga tore kuueaastane tütar. Selles mõttes ma arvan, et ma olen õnnelik inimene jah.

Meeldiv töö küll, aga Vanemuine, kus te seda tööd teete, on viimastel aastatel parajates tõmbetuultes. Kas see teid liigutab või kõigutab ka?

Ma olen seal teatris nüüd juba 12 hooaega ja ma selle aja jooksul eriti muud juttu ei ole kuulnudki, et hirmsasti tuul tõmbab. Lõpuks tekib iga asja suhtes immuunsus.

Praegu on eriliselt segane aeg, ei tea, mis saama hakkab, sest vahetuvad nii direktor kui draamajuht. Mul on oma arvamus, aga ei ole mõtet rääkida enne, kui mehed on midagi konkreetset korda saatnud. Annaks natuke aega, siis on ka midagi öelda.

Kas see ei käi elukutsega kaasas? Et kui sa lähed teatrisse tööle, siis tuleb sellega arvestada, et kogu aeg on mingi jama?

Tegelikult küll, aga millegipärast on nii, et Vanemuise kallal on just viimased aastad eriti tihedalt võetud. Ma ei ole märganud, et Draamateatril oldaks samamoodi kallal, kuigi võiks ju.

Eks viimastel aegadel on hakanud tulema ka ju

Noo suhteliselt ikkagi lapsekingad, võrreldes Vanemuisega.

Millest see tuleb?

Võib-olla see tuleb sellest, et need inimesed, kes kirjutavad-arvustavad, näevad, et Vanemuise potentsiaal on kõvasti tugevam kui see, mis tulemust näidatakse. Ja see on väga hea.

Teatri potentsiaal on väga tugev ja ega me seda potentsiaali täiega ei täida.

Seestpoolt vaadates, millest see tuleb, et potents on, aga tulemust pole?

See on natuke asjade kokkulangemisest. Ja natuke sellest, et kes, mida, kus otsustab. Ma rohkem seestpoolt ei vastaks kah.

Aga ikkagi, kuidas saab olla nii, et kõik tahavad, et oleks hästi, aga on halvasti?

See on hea küsimus, aga sellele on raske vastata. Ma pole kaugeltki ka sellega nõus, et kõik on halvasti – väga palju asju on hästi. Eks see süsteemide masinavärk, mis seal toimib, on väga suur – kui mõni lüli natuke järele annab, siis asi kuhjub ja kuhjub ja ongi suur hunnik koos. Vahest.

Keegi ei tee ju midagi meelega valesti.

Ma arvan küll jah.

Kas te eelmisel aastal elus tagasi ja ka ette, neljakümne peale mõeldes tegite mingi «viisaastaku plaani» ka?

(Naerab.) Ei teinud. Näitleja töö ei sõltu ju päris endast – sõltub, mis tööd sulle pakutakse.

Aga alati tuleb valmis olla. Tähtis on olla kogu aeg valmis, siis on lootus, et võib väga piraka kala tõmmata.

Margus Jaanovits

• Sündinud 13. juulil 1970

• 1994 lõpetas Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedri

• Töötab sellest saadik Vanemuise teatris

• Rolle: Ray (McDonaghi «Mägede iluduskuninganna»), Simeonov-Pištšik (Tšehhovi «Kirsiaed»), Mõisavalitseja (Kauksi Ülle ja Kivisildniku «Pühak»), Billy Bibbit (Wassermani «Lendas üle käopesa»), Taarka isa ja Paulopriit Voolaine (Kauksi Ülle «Taarka»)

Allikas: www.vanemuine.ee

----------------------------------------------------------------------------------

Arvamus

Ain

Mäeots

lavastaja, kursusekaaslane:

Margus Jaanovits on selline näitleja, kellele võib lavastaja alati kindel olla. Kindel ses mõttes, et ta realiseerib alati kõik märkused, kunagi ta ei virise, isegi kui talle midagi vastu hakkab, siis räägib ta otse, aga ei keera kunagi laval partneritele siga.

Selles mõttes hea näitleja. Ja heas mõttes tõsine töömees.

Ingo Normet

lavastaja, EMTA kõrgema lavakunstikooli juhataja, õpetaja:

Huvitav on see, kuidas lavakunstikoolis jäävad külge hüüdnimed. Kuna Margus on Türi poiss ja Türilt on pärit ka üks kunagine Eesti näitleja Kurrikoff, hakati Margust Kurriks hüüdma.

Ta on selline näitleja, kes kogu aeg läheb huvitavamaks. Kooli tulles oli ta paljulubav. Aastad on tõestanud, et tast on saanud näitleja, kes mõtleb suveräänselt, on ise looja.

Tagasi üles