Veiko Belials tähistab sünnipäeva ebatraditsiooniliselt ta avab Jõgeval oma loodusfotode näituse. Mitmel rindel tegutsev Belials peab õpetajaametit, ent nõustub väitega, et teda võib pidada Eesti esimeseks ulmekirjanikuks.
Ulmekirjanik Veiko Belials aina nooreneb
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sa oled ulmekirjanik, luuletaja, ametiühingutegelane, õpetaja jäi midagi veel nimetamata?
Metsamees. Ulmekirjanik, luuletaja, metsamees ja õpetaja olen ma jätkuvalt, ametiühingutegelane enam ammu mitte.
Kuidas need küllaltki erinevad tegevused omavahel sobivad ja mida arvavad säherdusest kooslusest pere ja kolleegid?
Tegelikult peaks seda neilt endilt küsima. Samas kuna ma õpetan Luua Metsanduskoolis, siis metsameheks ja õpetajaks olemine mitte ei sega teineteist, vaid üks on teise vältimatu eeltingimus. Ja luuletamist on millegipärast ikka looduslähedaseks tegevuseks peetud. «Poeet, pagan ja pedagoog», nagu Indrek Hargla mind kunagi ära defineeris. Ega see nii vastuoluline kooslus olegi.
Üldiselt on kõik mu senised töökohad võtnud mind tööle teadmisega, et ma kirjutan. Ma pole kunagi pidanud kasutama pseudonüüme ega muud konspiratsioonivärki.
Pere on vist ära harjunud.
Alustasid luuletajana. Tähendab see seda, et luule on esimene armastus, millele hiljem lisandus ulme?
Vastupidi. Tegelikult oli ulme ikka enne. Ega ma kooliajal luulest suurt pidanud. Tundus kuidagi kõle ja depressiivne värk olevat. Kõik see must-lagi-on-meie-toal-värk...
Et ma ise kirjutama hakkasin, oli omamoodi üllatus. Ulmet lugesin aga juba poisikesena. Ja jälle, kes oleks võinud arvata, et ma ise seda ka kirjutama hakkan. Nii et lugemise poole pealt oli ulme enne, kirjutama aga hakkasin enne luuletusi.
Mõneski mõttes võib Veiko Belialsi nimetada Eesti esimeseks nüüdisaegseks ulmekirjanikuks. Kas su varased jutud ja esikromaan «Ashinari kroonikad» (1997) pälvisid piisavalt tähelepanu, ilmus arvustusi ja intervjuusid ning kas Veiko Belialsi nimi ütles sel ajal midagi isegi ulmekaugele lugejale?
Kui palju mu nimi kellelegi midagi ütles, ei ole mina õige mees hindama. Ulmekaugele lugejale võis mu nimi tuttav olla seetõttu, et ma kirjutasin tollal päris palju arvustusi nii Postimehele kui Päevalehele, hiljem ka Õhtulehele ja Sirbile. Päevalehe kirjanduslisas Arkaadia oli mul 1999.-2000. aastatel mõnda aega kord kuus koguni oma rubriik, kus tutvustasin uusi ulmeraamatuid.
Aga elus omamaine ulmekirjanik oli selline imeelukas küll, keda rahvale näidata, nii et mõned intervjuud tuli anda.
See «eesti ulme esimene» paneb ennast tõsise fossiilina tundma. Kuigi oma iva siin ju on. Enne mind oli ulmega flirditud, kuid keegi polnud veel enda kuuluvust anriteadlikult määratlenud.
Kõik olid kirjanikud, mitte ulmekirjanikud. Ja anripuhast fantasyt polnud samuti keegi üllitanud. Urmas Alas ja Raivo Seppo, kes alustasid enne mind, on ulmega lõpparve teinud, minust vaid veidi hiljem alustanud Marek Simpson ei kirjuta ka enam eriti ning Lew R. Berg on meie hulgast lahkunud. Nii tulebki välja, et mina olen praegustest ulmeautoritest kõige kauem ulme küljes kinni olnud. Eks see näita ka eesti ulme seisu, kui 13 aastat ulmet kirjutanu on juba tõeline saurus.
Igal raamatul pidi oma lugeja olema. Sul on see teadmine ka praktikas kontrollitud, sest Marek Simpsoniga kahasse kirjutatud «Existerion» (1999) on ilmselt üks enam kritiseeritud kohalik ulmetekst. Samas on seda ka suisa ilmutuslikuks ülistatud.
Mäletad, nõukaajal oli osal raamatutel selline märge: «keskmisele ja vanemale koolieale». Ilmselt on «Existerion» sellesse kategooriasse kuuluv paadunud ulmefännile jama, kuid maailmavalu põdevale, iseennast avastavale ja elu mõtet otsivale teismelisele tänuväärt lugemine. Või vähemasti mingile osale neist.
Jutukoguga «Helesiniste Liivade laul» (2002) pälvisid sa eesti ulmefännide aastaauhinna Stalker ning taastasid ka teatavas mõttes oma reputatsiooni ulmeringkondades.
Ja-jah, ja Indrek Hargla tituleeris mind oma Loomingus ilmunud arvustuses «üha noorenevaks vanameistriks».
Olgu selle reputatsiooniga kuidas on, aga et sellest kogust tuleb hea asi, olin ma kindel. Nii kindel, et võtsin Stalkerite jagamisele pudeli vahuveini kaasa.
Ootasin tegelikult võitu lühijuttude kategoorias (kus jäin lõpuks teiseks), parima omamaise ulmeraamatu kategooria võitmine oli tegelikult üllatus. Loodetavasti on ka viimane raamat «See, mis tuikab su veres» sammuke edasi, mitte tagasi.
Vähem kui ulmekirjanik Belialsi ja luuletajat Belialsi teatakse ilmselt lastekirjanik Belialsi? Samas tundub mulle, et su lastelugudega on loomingulised täistabamused kõige sagedasemad?
Ei saa salata «Ossum-Possum, pannkoogielukas» läks tõesti «kümnesse». Oli Eesti kaunimate lasteraamatute seas, eesti kirjanduse aastaauhinna nominent lastekirjanduse kategoorias ja tõlgiti ka läti keelde. Pealegi pole mul veel ühtegi raamatut olnud nii kerge kirjutada.
Positiivne kogemus oli ka isade unejuttude kogumikus «Ruttu tuttu» osalemine, mis sai Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuselt auväärse tiitli «Aasta rosin». Nii et võib vist tõesti tõdeda, et erinevalt ulmest ei ole lastekirjanduses tagasilööke olnud. Teisalt pole ma ju ka eriti palju lastele kirjutanud.
Jätkates kirjandusväliselt intervjuud kokku leppides selgus, et teed ka oma fotodest näitust. On see näitus juhus või sead ka fotonduses kõrgemaid sihte?
Mis sihte seal See on hetkel ikka pigem hobi, puhas nauding ilusast loodusest, mis aitab patareisid laadida. Ega ma tegelikult suurem asi pildistaja ole tehnikast ei jaga suurt midagi. Näitusega on aga nii, et mulle ei istu need kohustuslikud juubelite tähistamised ja pikad lauad.
Ja kuna ma olen väiksemates maakohtades näinud päris palju... «väljapanekuid», mis pretendeerivad fotonäituste nimele, siis tuli mõte oma sünnipäeva veidike teisiti tähistada. Nii ma siis avan täna Jõgeva kultuurikeskuses oma piltide väljapaneku.
Veiko Belials
Sündinud 20.07.1966 Tapal
Haridus: EPA 1991, metsandus; TÜ 2003, tehnikavaldkonna õpetaja
Abielus, abikaasa Elle, tütar Mari-Liis
Luua Metsanduskooli õpetaja alates 2000. aastast.
Eesti Kirjanike Liidu liige, avaldanud 5 luulekogu,
4 ulmeteost ja 1 lasteraamatu
Arvamus
Liisi Ojamaa
luuletaja
Veiko Belials on üks selline haruldane olend nagu seitsmepäine lohe ta on korraga hea kirjanik ja hea inimene. Temaga on lihtne suhelda, lihtne leida ühiseid teemasid ka täiesti teistsugusest taustsüsteemist tulles.
Ta on kuidagi väga avatud. Võib-olla just see avatud vaim võimaldab tal edukalt tegutseda mitmel kirjandus- ja elualal? Tundub, et ta ise ei sea endale tarbetuid piire.
Tahab, kirjutab ulmejutu, tahab, kirjutab hoopis lasteraamatu või luuletuse. Nood viimased pälviksid tegelikult rohkem tähelepanu, aga kuna muhedaid lastekirjanikke või hingeminevaid looduslüürikuid on selle maa keelel ette näidata kümnete kaupa ja teenelisi ulmekirjanikke peaaegu poolteist, siis...
Indrek Hargla
ulmekirjanik
Veiko Belials, hea semu, kellega koos oleme vahel midagi kahasse kirjutanud, on meil tõesti päris esimene ja omamaine, kes hakkas viljelema anriteadlikku ulmet ja teeb seda õnneks senimaani.
Veikot on alati väga ladus lugeda, see on suur anne, mida pole igaühele antud. Ma olen teda tõepoolest nimetanud «poeediks, paganaks ja pedagoogiks» ühes isikus need on mõisted, mis suuresti kujundavad tema loomingu tunnetusvälja.
Tema tekstides on alati midagi poeetilist ja lüürilist, alati ka midagi looduslähedast, inimese ja keskkonna harmooniast pajatavat, ning sageli on tunne, et tema tekstide lõpulaused on kirjutanud pedagoog. Sest Veiko on puändimeister ja kes muu kui pedagoog teab, et lõpp peab hästi meelde jääma.