Uued plaadid

Muusika pooleliolevast filmist

Tuxedomoon

Bardo Hotel Soundtrack (Crammed Disc)

Selle San Francisco ansambli kohta öeldakse «avangard», kuid tuleb meeles pidada, et nad alustasid pungijärgse roki uues laines. Nende paleus on juba 30 aastat elektriliste heliväljade tekitamine ja liigutamine roki vahenditega, kuigi sellesse helipilti kuulub ka puhkpille, viiul ja suupill. Nad improviseerivad, nende helikangas on aktiivne, kuid liigub aeglaselt. Tuxedomoon mõjub inimlikule kujutlusvõimele ning ergutab seda oma helikoe korra ja korratusega. Kohati naivistlikult lihtne, mõnel hetkel vaimustavalt osav iseäralike trikkidega kuulajat kaasa kiskuma, kujutab Tuxedomooni muusika endast kujuteldavate filmide heliriba. Tegelikkuses ongi «Bardo Hotel» Frisco filmieksperimentaatori George Kanakise pooleliolev ekraaniteos ja plaadil kõlab selle tarvis improviseeritud muusika. Plaat võlub kummaliselt karge ämbientsuse ja optimistlikku tooni vabadusega.

Immo Mihkelson

****

Watermelon Island Rockit

Herbie Hancock

The Essential Herbie Hancock (Columbia)

Kuulsuste karjääri sildavate topeltplaatide sari «The Essential» on jõudnud jazzi ühe tuntuma ja tunnustatuma pianistini. Ameeriklase Hancocki tee 50ndate lõpust on stiilimuutuste ja käänakute rada, konstandid on vaid tema leidlik mäng klahvidel ja tõmme mõjuvate (populaarsust toovate) rütmiskeemide poole. Näiteks jazzi piire ületavad hitid «Watermelon Men» (1962), «Cantaloupe Island» (1964) ja electro-funk «Rockit» (1983). Kogumik, kuhu valik tehtud mitte vaid Hancocki nime all ilmunud plaatidelt, vaid ka neilt, kus ta kaasa lööb, annab hea ülevaate pianisti kõlatunnetuse arengust – hard-bop’ist cool jazzi kaudu elektrilise jazz-rokini, sealt eksperimenteeriva funki abil popini ja ringiga tagasi traditsioonilisema jazzini. Ainus puudus on, et ta on kõigest kaheplaadine.

Immo Mihkelson

*****

Kultuurivikerkaarevärvilise popmuusika musternäide

Outlandish

Closer Than Veins (RCA)

Kuuba-honduurase verd räppar Lenny Martinez, inglise ja urdu keeles räppiv pakistanlane Waqas Ali Qadri ning maroko juurtega Isam Bachiri on lapsepõlvesemud, kes kümme aastat tagasi otsustasid Kopenhageni eeslinnas bändi teha. Tegemist on tõsiusklike moslemitega. Traditsiooniliste araabia, pakistani ja hispaania ning Bollywoodi mõjudega kõrvasõbralik latiinorütmes hip-hop on teinud neist Taani ühe edukama ekspordiartikli. Põhjamaal kuumade südamete ja hõõguvate hingedega tehtud album pole pelgalt poliitiline akt või usagängstade imitatsioon. Meestel on selge sõnum.

Margus Haav

***

Peaaegu nagu araabia restoran

Eri artistid

Nomads 4 (United)

Nomads on restoran Amsterdamis, mis on leidnud inspiratsiooni araabia kultuurist ja see avaldub ka muusikas, mida seal mängitakse. Jimmy Jazz on kogumikule valinud lood, mis on kenasti traksis biidiga, kuid rõõmutralli ei tekita ja aupaklikult kummardama ei pane. India hingestatud meeleolu loovad Yusef Lateefi ja S-Tone Inc., Aafrikale omase rütmitajuga põristavad Positive Black Soul, Will Saul ning Afromento, euroopalikku vunki lisavad Madrid De Los Austrias ja Fish Go Deep, lõunaameerikalikku lebomussi esindab Erasmo Carlos, Iisraeli musooni tutvustab Angel Tears. Maailmamuusika, mis ei hiilga, kuid hea toidu nautimist võib soodustada.

Jürgen Tamme

***

Helisid masohhistide kõrvadesse

Paul Oakenfold

A Lively Mind (Perfecto)

Perfecto Records on DJ, remiksija ja produtsendi Oakenfoldi leibel. Oakie on muidugi sama kõva nimi nagu Meie Mees teatud ringkonnis. Tema leivanumber progressive trance on jällegi teistes ringkondades ropp ja roojane sõimusõna. Külalistena teevad kaasa überprodutsent Pharrell Williams, näitlejatar Brittany Murphy ning legendaarne Grandmaster Flash. Aga, aga. Käed-kokku-jalad-lahku-ära-veel-sa-must-lahku stiilis trääns on ikka jube küll. Kunagi põnevustki pakkunud goa-trance’ist on järel mingi mõttetu lahmimine. Ibiza tabletitantsijatele arvatavasti läheb peale. Kole plaat.

Margus Haav

*

Emo pluss Dave Fridmann

Thursday

A City By The Light Divided (Island)

USA endise hardcore-, praeguse emo, praeguse pehme emo buumi ajal täpsemalt screamo-grupi viies albumi puhul huvitas, mida on nende lõugava meloodilisuse ja rämerokiks mängitud vana intellektuaalroki mõjudega võtnud ette produtsent Dave Fridmann, Mercury Revi eksliige, siiani Revi produtsendiks jäänud ja Flaming Lipsi, Mogwai, Sparklehorse’i jt albumeid produtseerinud Dave Fridmann. Tema käekiri on kõlapildilt efektne, väikseid imelikke detaile rõhutav ja ebamaiselt lüüriline. Thursday karjub ja rifib ta käekirja üle, aga mitte alati, ja triivivate meloodiatega kohad on siin parimad.

Valner Valme

***

100% rokenroll

Backyard Babies

People Like People Like People Us (Sony BMG)

Hoidke kinni, nüüd tuleb Backyard Babies ja teeb teile tuule alla. Rootsi väikelinnast Nässjost pärinev rokenrollibänd tegutseb vahelduvas koosseisus üle kümne aasta. Sellest orkestrist kasvas kitarrist Dregeni kõrvalprojektina ilmakuulus Hellacopters. Vanad tegijad nõelavad teravalt. «People » kõlab üllatavalt värskelt, nagu oleks rock-revival pooleaastane reipalt kepsutav varss, mitte äraaetud nukker kronu, millisena teda viimased paar-kolm hooaega tunneme. Lood on lihtsad, kiired ja ökonoomsed, refrääne suudab igaüks kaasa laulda. Meenuvad Datsunsi esimene ja mõni The Donnase plaat. Tõdemus, et muistsed Kissi, AC/DC, Slade`i, Ramonesi ja Pistolsi rifid töötavad endiselt, kui nendega ümber käia osata, pole revolutsiooniline, muljet avaldab see gümnastika alati. Padar & The Sun, tehke järele!

Mart Juur

****

Ekstaasis huilgav psühhedeelpop Austraaliast

The Sleepy Jackson

Personality (Virgin)

The Sleepy Jackson on ekstsentrik ja Beach Boysi ning biitlite, eriti George Harrisoni fänn Luke Steele pluss bändiliikmed, keda ta pidevalt vahetab. Steele võib olla küll 60ndate (ja varaste 70ndate) popi fänn, aga loll oleks öelda, et jälle mingi retro. Kas Mercury Revi «Deserter’s Songs» (1998) on retro? See on out of this world! Arcade Fire on selle maailma ja teise, parema maailma piiri peal. Nendega helitunnetuselt võrreldav, stiilidelt erinev Sleepy Jackson on napilt siiski sellest maailmast, kahjuks. Aga see muusika on liiga imeline selleks, et viriseda. Steele on varasematel EP-del ja oma esimesel albumil «Lovers» teinud muusikat elektropopist ja lääneranniku vanast popist bluusini ja kantrirokini. Tema teine pikk plaat on nagu kaasajastatud isa plaadikogu suhkrusem serv Amanda Learist Engelbert Humperdinckini ja seejuures täiesti fookuses, ebaimal ja oma nägu.

Valner Valme

****

Bluus enne ja pärast veeuputust

Elvis Costello & Allen Toussaint

The River in Reverse (Verve)

Elvis Costello on kindlamaid pretendente «vanameeste näppija» nimetusele, kui peaks tekkima vajadus säärase tiitli väljaandmise järele. Kuni kuskil leidub veel mõni rahulikult tukkuv korüfee, võib olla kindel, et ühel päeval ilmub tema ukse taha mr. Costello ja äratab maestro uuele elule. Mis juhtus Paul McCartney ja Burt Bacharachiga, juhtub nüüd New Orleansi bluusiklassiku, produtsendi ning helilooja Allen Toussaintiga. Ilma irooniata – Costello ja Toussainti koostööplaat on väärikas hommage vanameistri loomingule.

Monotoonselt tuikav nimilugu, orkaan Katrina laastamistööst inspireeritud «River In Reverse» pärineb Costello noodimapist. See on ainus viide murelikule tänapäevale. Rännumeeste tee viib minevikku, kaugesse kuldsesse New Orleansi, mis kadus aastaid enne katastroofi ning mida tunnistab Toussainti muusika. Rahulikult, otsekui laias jõesängis laisalt loksuv bluus. Vägevad pasunad, hea gospelkoor ning elektrist surisev hämmond. Idüll on täielik, kui laulma hakkab Toussaint, Costello närvilist vibreerivat tenorit on ennegi kuuldud.

Mart Juur

****