Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2091143t1heaa5.jpg)
Oma ilusas saatesõnas Robert Frippi Eesti-turneele soovitab Eesti Vabariigi suursaadik Suurbritannias Margus Laidre, et kuulaja tuleks kontserdile «valge lehena». Tundub aga, et rokilegendi koorem, millest Fripp küll vabaneda püüab, muudab täieliku tabula rasa seisundi saavutamise keeruliseks.
Küllap polnuks Frippi esinemine Tallinna Pühavaimu kirikus ilma tema Crimsoni-kuulsuseta ka nii rahvarohke kirik polnud lihtsalt välja, vaid lausa lõhki müüdud. Seetõttu kujundasid punktuaalselt alanud kontserdi esimestel minutitel helipilti hilised kiiruga kohta otsivad saabujad.
Peagi täitis ruumi siiski kadestamisväärselt kvaliteetne ja ruumiline heli ning pärast esimest muusikalõiku võttis Fripp pinge maha, julgustades soovijaid kontserdil ringi kõndima, sest pingid olevat Pühavaimus sama kõvad kui Inglismaa kirikutes.
Digitehnikatorn
Ilmselt teadis enamik kuulajaid ette, et «Helimaastike» kontserdil pole King Crimsoni muusikaga mingit pistmist. Ja kõigile, kes Frippi ambient-projektidega kursis, ei pakkunud muusika erilisi üllatusi. Ootuspäraselt põhines see minimalistlike helikihtide aeglasel kasvatamisel.
Samas, mehele, kes sellise musitseerimisviisi omal ajal välja mõtles, ei saa ette heita, et ta jätkuvalt samu, aastakümnete taguseid võtteid kasutab (tõsi, algse frippertronics-süsteemi asemel, mis koosnes paarist üksteisega ühendatud lintmagnetofonist, on tal nüüd abiks tornitäis digitehnikat, millel troonib loomulikult õuna pildiga arvuti).
Kõige sümpaatsem oli Frippi helimaastike puhul tõdemus, et mees ei püüa midagi tõestada ta lihtsalt mängib. Improvisatsioonide arengus oli pikemas plaanis tunda kompositsioonilist loogikat, samas polnud helikihtide ehitamine sugugi etteaimatavalt või lihtsakoeliselt sümmeetriline muusika hingas vabalt.
Kontserdi alguses ja lõpus valitsenud harda tonaalsuse vahele pikkis Fripp ka nurgelisemaid helilaade, kohati äratuntavalt sünteetilise päritoluga kõlad (mis on siiski alati huvitavamad, kui neid tekitab kitarrikeel, mitte süntesaatoriklahv) asendusid tellolike ja orelipäraste faktuuridega.
Kohati kõlas kitarr isegi nagu kitarr! Nigelama akustika puhul võinuks sama muusika, olgem ausad, igavaks muutuda, aga sellise kvaliteedi puhul kostsid nüansid välja ja pääsesid mõjule. Elektroonilised pillid on võimenduse suhtes muidugi ka eriti nõudlikud, aga ega ka näiteks Pärdi oreli- või koorimuusika ei mõju läbi keskmise stereosüsteemi kuulates nii, nagu kirikuõhkkonnas...
Tuleb võrdlus Pärdiga
Esmapilgul klieelik võrdlus Pärdiga tundub päris õigustatud. Asi pole selles, kas ja kes keda mõjutanud on, pigem esindavad nii Fripp kui Pärt sama mõtteviisi.
Mõlemad mehed on pikalt muusika sügavama olemuse üle arutlenud ja selle kõrgemat päritolu rõhutanud. Ja ma usun, et Pärdi voolitud muusikamaitsega eesti publik võtab Frippi helimaastikud ka lihtsamini vastu kui teistsuguse temperamenditüübiga kuulajad.
Publikult ei oota tihti pirtsakaks või kõrgiks peetud Fripp tegelikult palju. Mees, kes tundub hoiduvat rokkstaari elustiilist (mis võtab rohkem energiat, kui vastu annab), nõuab lihtsalt, et teda musitseerimise ajal ei pildistataks, filmitaks ega lindistataks. Ja kummalisel kombel on seda mõnelt alati liiga palju palutud...
Lühikeseks jääda ähvardanud Tallinna-kontsert sai parajalt pika «lisaaja», mille otsad jäid õhku rippuma... Võib-olla jätkub Frippi muusika mõnel järgneval Eesti-kontserdil sealt, kus ta Tallinnas pooleli jäi?
Kontsert
Robert Fripp (Suurbritannia)
Tallinnas Pühavaimu kirikus
22. augustil