Lauri Leesi tosin asja, mida ta vihkab

Foto: Toomas Huik

Need on: riigieksamid, koolide pingerida, põhikoolita gümnaasiumid, e-kool, loovuspõhine õpe, õuesõpe, elukestev õpe, keelemapid, arenguvestlused, kogu võim hoolekogudele, sisehindamine ja eneseanalüüs, atesteerimine

Lauri Leesi, kevadiste riigieksamite tulemuste põhjal Eestis paremuselt teise kooli, Tallinna prantsuse lütseumi direktor, valmistas kolmapäeva hommikul õpilastele sügiseks ette järjekordset katsumust.

Ta oli suvel toonud Münchenist kuraditosina kuulsa maali reprod – originaalide autoreiks Paul Gauguin, Gustav Klimt, Vassili Kandinsky jt – ning valmistus neid koolimaja koridori seintele riputama.

Oktoobri esimesel nädalal korraldab ta ülekoolilise testi, kus on piltide kohta tosin küsimust. See, kes teenib alla kuue punkti, saab hindeks ühe. «Kui ta kolm korda testi ära ei tee,» lisas Leesi, «tuleb ta koos vanemaga, nad õpivad tund aega koos ja siis teevad testi.»

Ebakonventsionaalne?

Küllap küll. Aga ega Leesi (64) olegi harilik koolijuht. Kuigi väitis Arterile, et temasuguseid kooliõpetajaid on Eestis palju teisigi – selliseid, kes «ajavad oma jura, sarved vastu, neelavad kõik nõmedused alla; on see kapitalistlik või sotsialistlik vaht, ikka annavad oma tundi, nagu tahavad».

Otseütlejana teatas ta, et kui intervjuuks läheb, laob ta halastamatult letti kõik, mida Eesti koolis ja hariduses vihkab. «Ma ei vihka neid asju globaalselt,» täpsustas ta, «sest need on komponendid, millest pedagoogika on alati koosnenud, ainult et praegu suurendatakse need kampaania korras luubi all suureks ja hakatakse pasundama.»

Palju õnne, riigieksamite tulemuste põhjal koostatud Eesti koolide edetabelis on prantsuse lütseum teisel kohal!

Aga möödunud aastal oli esimene.
Jah, see on suur langus.
(Irooniliselt.) Suur langus!

Kui riigieksamid 10–12 aastat tagasi tulid, olin kõva vastane. Olen selle poolt, et jääksid alles koolieksamid ja ülikooli sisseastumise eksamid.

Miks topelt eksameid teha?

Miks peavad kõik tegema keskkooli lõpus ülikoolieksamid? Riigieksamid pole muud kui ülikooli sisseastumise eksamid. Miks peab kool neid läbi viima, mitte Tartu või Tallinna ülikool?

Riigieksamid võtavad ära viimase pool õppeaastat, mis läheb selleks, et eksamiteks treenida. Kui ma seda ei tee, siis laps ei teagi, kuhu eksamil kriips või rist tõmmata. Sedasi kaotame palju väärtuslikku aega, mida saab noore inimese arendamiseks kasulikumalt kasutada.

Selleks et teha kindlaks, kas te kõnelete läti keelt, ei lähe ju vaja poolt aastat ettevalmistusi ja 16 lehte kriipsude tõmbamist. Piisab poolest minutist ja kohe saab aru, kas te räägite läti keelt või mitte.

Kas prantsuse lütseumi hea koht edetabelis ei tee siis teile heameelt?

Mul on natuke piinlik.

Tohoh! Miks?

Sest koolide võimalused on erinevad. Vaadake, milline metropoolne asend on Treffneri gümnaasiumil! See asub paarikümne meetri kaugusel armsast alma mater’ist. Prantsuse lütseum asub 80 meetri kaugusel rahvusväljakust ja 150 meetri kaugusel rahvusooperist. Metropoolne asend on alati see, mis annab eelise. See eelis on saadud saatuse tahtel.

Kas prantsuse lütseumi edu pant pole siiski head õpetajad ja motiveeritud õpilased, sest nad õpivad edasipüüdlikus keskkonnas?

Ütleksin, et tähtsuselt teisel kohal on siiski head lapsevanemad. Laps ei tule kooli omal tahtel. Isegi need lapsed, kes arvavad, et nad tulid omast tahtest meie kooli 10. klassi, on kodus õhtusöögi ajal vanematega seda arutanud ja vanemad on andnud meie koolile positiivse hinnangu.

Kui ma üldse tunnen millegi üle uhkust, siis nende üle, kes astusid meie kooli, mitte niivõrd nende üle, kes selle lõpetasid. Näiteks astuda ülikooli on ju raske, aga mis see lõpetada on – see on ju lihtne! Nii mõnigi looder on lõpetanud. Muud ei teinud, kui käis ülikooli ajal õllekeldris õlut joomas või klubis lulli löömas. Lõpuks ikka venitas ära, küll aasta hiljem, aga nüüd on juba minister või mujal tähtsal kohal.

Aga pingerida annab siiski koolidele tagasisidet ja paneb loodetavasti tagumisi pingutama, et ettepoole tõusta?

Riigieksamite pingeread on nende asjade kaalumine ja mõõtmine, mis ei ole mõõdetavad ega kaalutavad, ja need tekitavad halba, ebatervet õhkkonda. Raudselt keegi jääb viimaseks. Kujutage ette, kuidas siis viskutakse viimaste peale, kuidas neid alandatakse ja mõnitatakse.

Mulle tuletavad pingeread meelde stahhanovlikku võistlust Nõukogude ajal, kui üks lüpsja lüpsis tuhandeid liitreid ühelt lehmalt ja teda tõsteti pjedestaalile, või nagu härra Stahhanov, kes andis kodumaale 40 korda rohkem sütt kui teised.

Ühe uuendusena on hakatud rääkima õuesõppest, aga teile see ei meeldi. Mis ses halba on?

Meie kliimas?! See tähendab, et osa õppetunde tuleb õues läbi viia. Aga kui ma viin lapsed kooli kõrvale staadionile – autod sõidavad mööda, keegi karjub, kajakad kraaksuvad – ja hakkan tundi andma, siis on kõrvalisi elemente nii palju, et pean valjuhääldajaga rääkima. Ja lapse tähelepanu on võimatu koondada. Ta on inim-olend, ma ei saa temaga pahandada, kui ta nägi huvitavat koera ja tema pilk läks sellele, aga mina selgitan talle hoopis midagi muud.

Mis on teil elukestva õppe vastu? Kas teie arvates ei peagi õppima kogu elu?

Aga milleks sellest räägitakse?! Elukestev õpe on eesti rahvale alati omane olnud. Eesti inimene on alati ostnud raamatuid, tal on kombeks käia teatris. Kas me oleme nüüd hakanud rohkem teatris käima, kui sellest nii palju pasundatakse? See on umbes sama kui tõsta esile loosung «Tervislik toit!».

Ma ei eita elukestvat õpet, aga loosunglikkus selle probleemi juures ei ole mulle vastuvõetav.

E-koolile oli tõesti algul palju vastaseid, aga nüüd on ju tore, kui näed arvutis lapse hindeid, kas pole nii?

E-kool on tegelikult elektrooniline päevik. Kui ta on kaubaartikkel, ja e-kool on ühe firma kaubaartikkel, siis tarbijakaitse võiks huvituda, miks ta on petliku nimega. Ta peaks olema elektrooniline päevik, mitte e-kool. E-kool tähendab seda, et elektrooniliste vahendite kaudu koolitame inimesi. Meie e-kool ei ole teadmiste edasiandmiseks, vaid kontrollimiseks: teil on mugav vaadata, kas laps tegi töö ära või mitte. Aga kas teadmiste edasiandmise ja vastuvõtmise kvaliteet sellest paranes?

Arenguvestlused on nüüdisajal kõikjal moes, miks siis mitte ka koolis?

Arenguvestlused on pedagoogikas alati olnud, alates Mesopotaamiast. Mul on mõni õpilane, kellega mul tuleb vestelda iga päev mitu korda, ja mul on mõni õpilane, kellega mul pole 12 aasta jooksul olnud vaja kordagi vestelda.

Miks ma peaksin raiskama pedagoogilist potentsiaali lapse peale, kes on korralikust kodust, on hea õpilane, kel pole kunagi probleeme? Ma parem raiskan end selle õpilase peale, kel pole isa, pole kedagi, kes ta järele vaatab, nii et ta võib viinapoe juures rumalusi teha. Aga et pean tegema kava ja graafikud, kellel ja millal on arenguvestlused – selle vastu ma olen.

Keelemapid? Andestust, mul on naine keeleõpetaja ja tütar läheb 10. klassi, aga ma pole keelemappidest midagi kuulnud.

Näiteks olete õppinud inglise ja vene keelt. Kõik kontrolltööd, mis olete teinud, korjatakse mappi, ja te kannate seda mappi eluaeg kaasas. Teid suunatakse tööle Luxembourgi või Strasbourgi või Brüsselisse ja küsitakse, milline on teie võõrkeelte oskus. Te näitate oma mapi ette ja saate kohe 15 protsenti palgakõrgendust.

Ei saa olla, see on ju absurd!

On koolijuhte, kes hakkavadki selliseid asju tegema, kui need suure bravuuriga lansseeritakse. Aga on neid, kes jäävad aastaks-paariks äraootavale positsioonile. Tihti see uus asi unustatakse ära – ja polnudki vaja alustada. Ma kuulun viimaste hulka.

Kujutan ette, et hoolekogu on direktorile mõnikord risti jalus, aga ega see väga paha ka ju pole, kui lapsevanemad sõna sekka saavad öelda?

Kogu võim hoolekogudele oli väga in härra [Toivo] Maimetsa ministriks oleku ajal – see tähendab, et direktor ei juhi kooli, vaid lastevanemate hoolekogu otsustab, kuidas raha jagada ja palka maksta, ning hoiab direktorit oma peos ja vaatab, et see ei teeks lastele kurja.

Mäletan, et Maimetsa ajal oli iga nädal mingi reform. Lõpuks inimesed väsisid nii, et enam ei võetud tõsiselt. Enam ei peeta heaks tooniks sellest [hoolekogude võimu teemast] valjul häälel rääkida.

Sisehindamine – kas see pole samuti järjekordne reform?

See tähendab õpetajatele, nagu teie kirjutaksite, et mina, Priit Pullerits, töötan ajakirjanduses juba nii mitu aastat, olen väga hea ajakirjanik, sellepärast et – toote plussid välja –, aga minu töös esineb ka puudusi – ja toote need välja. Siis teete prognoosi, kuhu te aastaks 2030 välja jõuate.

See peab kokku olema 15 lehekülge. Aga see pole veel kõik.
Varem inspekteeris riik kooli, aga nüüd on sisehindamine. Seda viib kool ise läbi. Kuid selle jaoks on väga-väga mahukas instruktsioon, mis ületab nelja-viiekordselt seda, mis oli klassikaline inspekteerimine. See tuleb 2010 või 2011.

Mis on asja eesmärk?

Eesmärk on see, et kvaliteet peaks tõusma, teoreetiliselt.

Kui te kuulutate, et olete õpetajate atesteerimise vastu, siis siin olen teiega küll päri, sest teistel elualadel seda ju ei tehta. Aga millised on teie vastuargumendid?

Kui inimene lõpetab ülikooli, on ta kõigepealt nooremõpetaja, ja kui ta on hea nooremõpetaja, on mul õigus tõsta ta aasta pärast õpetajaks. Tema palk tõuseb 9516 kroonilt 10 077 kroonile.

Edasi saab ta teha iga viie aasta pärast atestatsiooni, milleks tal on vaja täita teatud nõuded – 60 tundi täiendusõpet, mingid analüüsid jne – ning ta palk tõuseb 11 517 kroonini. Seejärel peab ta veel viis aastat töötama ning saab lõpuks pärast atestatsiooni pedagoog-metoodikuks, kelle palk on 13 900. See tähendab Eestis sel erialal karjääri tippu. See on väheseid erialasid, kus on lagi kogu karjääri jaoks paika pandud.

Veel üks uuendusliikumine on nn puhaste gümnaasiumide loomine. Olete vastu?

See on väga kallis protseduur praegusel vaesel ajal. Kas on välja arvutatud, kui palju see maksma läheb ja mille arvelt see raha võetakse?

Teiseks, mulle meeldib, kui koolis on väiksed ja suured. Kujutage ette seda kasvatuslikku pommi, kui 1. septembril on aktusel koos 1. ja 12. klassi lapsed ja suured hoiavad väikestel käest kinni – suured poisid ja lapsevanemad nutavad. Kujutate ette, mille me ära võtame? See oleks sama, kui võtta ooperirepertuaarist ära «Rigoletto» – see oleks ju barbaarsus! Ma tahan, et kõik oleks koos nagu pere, kõik generatsioonid oleks esindatud. Kasvatus toimub selle kaudu.

Viimase aja trendiks on saanud loovuspõhine õpe. Kuidas teie seda mõistate?

Meeldejätmist halvustatakse, nimetatakse tuupimiseks. Öeldakse, et faktide tuupimist ei tohi olla, see on väga paha, nüristab lapse vaimu, võib tekitada frustratsiooni; last tuleb loovusega suunata, äratada temas huvi ja siis ta ise jõuab tulemusteni... See on väga huvitav filosoofia, aga aega pole nii palju.

Ma olen tuupimise pooldaja. Mulle on endale meeldinud tuupida ja mul on olnud tuhandeid õpilasi, kes on mulle tänulikud selle eest, et olen õpetanud neid tuupima. Ma nimetan endiselt tuupimist äraõppimiseks ja propageerin seda nii kaua, kuni olen pedagoogilisel tööl.

Kui teile Eesti hariduses nii paljud asjad vastukarva käivad, siis miks ennast nende vastu võitlemisega muudkui kulutada?

Mulle ei meeldi olla direktor. Hakkasin direktoriks vastumeelt, see oli aja sund. Kui ma poleks direktoriks hakanud, poleks prantsuse lütseumi tekkinud. Vanus on nüüd selline, et saan aru, et pean lõpetama karjääri sellena, kes ma olen. Mu elutöö on tehtud, muud muudatust enam tulla ei saa, seetõttu jätkan võiduka lõpuni.

Tahaks selle õppeaasta lõpuni vastu pidada, ja kui jumal annab tervist, siis ühe aasta veel. Rohkem ei julge planeerida. Vanus on selline.

Mul on kahju, sest mul olid nii suured lootused. Kui lõppes kommunistlik jura, lootsin, et tuleb ühiskond, kus hakatakse hindama õpetajaametit ja see läheb au sisse. Et kui lapselt küsitakse, kelleks ta tahab saada, siis ta ütleb, et tahab saada õpetajaks. Aga nüüd, kui keegi ütleb, et tahab saada õpetajaks, vaadatakse talle imelikult. See on minu traagika ja sellest on ääretult kahju.

Sellel on ainult üks põhjus: hariduse alafinantseeritus alates augustiputšist kuni tänase päevani.

Nii et haridus on hukas?

Vaatamata loetletud puudustele pean ma Eesti haridust üheks Euroopa paremaks. Siiamaani suudame taastoota kõiki erialasid, isegi kinkida neid vennasrahvastele, ja meie lapsed on pigem targemad kui teiste Euroopa riikide lapsed. Ja seda tänu traditsioonide säilitamisele, tänu klassikalisele Eesti haridusele. Annaks jumal, et see traditsioon jätkuks viperusteta võimalikult kaua.

CV Lauri Leesi

• Sündinud 10. märtsil 1945 Taritu külas Lümanda vallas
• Lõpetanud Kingissepas Viktor Kingissepa nim keskkooli 1963 (lemmikained ajalugu ja eesti keel)

• Enne seda õppis viis klassi Novosibirski oblastis Tatarski rajoonis Uvalski külas (ütleb, et talle võimaldati keelekümblust, sai 1949. aastal «tuusiku» Siberisse)
• Teenis kaks aastat Nõukogude armees Brjanskis raudteevägedes kokana
• Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli prantsuse filoloogina 1970 (astus sinna prantsuse keelt üldse oskamata)
• Töötas aasta Tallinna 1. keskkoolis (nüüdne Gustav Adolfi gümnaasium) prantsuse keele õpetajana
• Tallinna keeltekursustel prantsuse keele õpetaja 1971–1992
• Tallinna prantsuse lütseumi direktor ja õpetaja aastast 1992
• Kirjutanud umbes 30 prantsuse, inglise ja vene keel õpikut kõikidele kooliastmetele
• Prantsusmaa Akadeemiliste Palmide orden 1997