Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2092171t1h4bde.jpg)
Portreefilmi «Mikk» üks hingelõikavamaid kaadreid on Mikk Mikiver suures plaanis otse kaamerasse ütlemas: «See on kurb, väga kurb, et mitte midagi ei muutu.»
Vaataja aimata jääb, kas juba haigena intervjueeritud Eesti teatri üks tähtlavastajatest ja -näitlejatest, kelle elu võib võrrelda ka tõuse ja langusi tulvil ameerika mägede nime all tuntud atraktsiooniga, tahab sellega öelda, et inimese loomus ei sõltu poliitilise süsteemi vahetusest et parem ja vabam ühiskond ei too lavale paremaid ega vabamaid inimesi või tuleb selles näha kokkuvarisemist Hamleti dilemma lahendamatuse all.
Kiudjas ja okslik
Aga rohkem ehk siiski viimast, sest minu kujutluses on Mikiver ikka paljuski seesama neurootiline, hämar, iseendas ja armastatus ebalev, kõiges kahtlev ja samas ülimat tõde, hullumise piiril tasakaalu otsiv, teravmeelne ja haavatav Taani prints, kes on oma looga andnud lugematult mõistatamisvõimalusi, jäädes ise suureks üksiklaseks.
Mulle on ikka tundunud, nii palju kui ma Mikiveri (tegemisi) mäletan, et tema dilemma oli seesama mis Hamletil: kõige eest vastutamise omaksvõtt ja teadmine selle teostamise võimatusest.
Kolleegide, Mikiveri õe ja vennaga tehtud usutluste kaudu avanevas Mikk Mikiveri saatuses mängib pearolli tahe saada suureks näitlejaks. Selgub, et lavakunstikateedrisse sisse pääsemine oli peaaegu elu ja surma küsimus.
Voldemar Pansost sai Mikiveri loominguline ristiisa, tema kõrval hakkas ta ka lavastama. Mikiver jutustab õhinal Panso olulisusest enda loomingulise käekirja kujunemisel.
Panso omakorda on portreederaamatus iseloomustanud lemmikõpilast kui «kadakast ja kibuvitsalist». Mikk on «pisut salavaikne ja arvamata; isegi sirgjoonelisuses hämarusse sumbuv Miku looming ei naera ja naer ta fotole ei sobi. Mikk on kiudjas ja okslik».
Elumõtte otsingul
Teame nüüd, et Mikk Mikiverist sai Meister nii näitleja kui lavastajana. Näitleja Pansolt päris ta paatosliku väljenduse, lavastaja Pansolt jäi Mikiverisse kindlasti igavikulisuse ambitsioon ja sotsiaalne ülitundlikkus.
Rein Raamatu filmiski ilmneb Mikiveri isiksuse põhi muutumatuna, lisandunud on soojust. Kaadrisse on püütud naeratavat Mikku, aga see pole vabastav naer, pigem kurbleplik.
Jaan Kruusvalli stsenaarium on üles ehitatud kontrasti printsiibil. Ühelt poolt ülimate kõrguste poole püüdlemine oma töös, teiselt poolt maise tasakaalu otsimine pere-elus.
Mõlemas tuleb ette «antud ja võetud»-olukordi, liivajooksmisi. «Ma elasin mööda,» tõdeb Mikiver oma kahe esimese abielu luhtamineku kohta, võttes põhjused enda kanda.
Filmi kirkaimad hetked on need, kui Mikk räägib oma kõhklustest kolmanda abieluga seoses ja äratundmisest, et elu koos Carmeniga on täiuslik. Ja siis taas kontrast: Carmen Mikiver pihib abikaasa üksindusest; kolleegid jutustavad, kuidas Mikiveri õhutati tagasi tulema lavale, kuidas see hetkeks isegi õnnestus. Ja siis kaadrid rannas, kus Mikiver joonistab liivale uue lavastuse plaani.
Kõlab võib-olla õõnsalt, aga filmist sugeneb mulje, et Mikiveri elu ise oli üksainus elumõtte otsing, mida katkestasid kuristikku langemised need teada-tuntud Mikiveri «äraolekud». Kas ongi määratud nii nagu on see paljude suurte loojate puhul , et unustust, lohutust, korvangut otsitakse alkoholist?
Mikk Mikiveri kui ühiskonnategelase milles ta oli sama kirglik kui lavastaja ja näitleja tähetunnid olid loomeliitude pleenum 1988. aasta aprillis ja «Eestimaa laul» sama aasta sügisel ning Rahvarinde asutamine.
Pikk hüvastijätt
Kui kirjutasin Rahvarinde kongressi manifesti, teadsin algusest peale, et seda peab ette lugema Mikk Mikiver. Filmis kasutatud arhiivikaadris loebki Mikiver üdini tungivalt manifesti lõpulauset: «Me ei taha vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.» Mikiveri-Kruusvalli tandem oli 1980ndail üheks selle tee sillutajaks.
Kuigi Kruusvalli-Raamatu film püüab markeerida tähtsaima Mikiveri elus ja loomingus, võib seda teost võtta ka kui pikka hüvastijättu loojaga, tema vaimse ja hingelise testamendi vormistamisena.
Mikiveri surm kuulub veel ta eludraamasse seda saadavad matuseliste meenutused, filmi lõpp «kruvib end» aga juba igavikuliseks. Me näeme randa ja merd Mikiveri silmadega, nii nagu see jäi lahkumishetkel arvatavasti tema silmadesse.
Uus Eesti film
«Mikk»
Reissöörid Rein Raamat ja Peeter Brambat, stsenarist Jaan Kruusvall
Raamat Film 2006
Esilinastus 1. septembril Sõpruse kinos, ETVs 4. septembril
Rein Raamat dokfilmist «Mikk»
«Filmi tegemine oli ääretult keeruline. Selle teljeks on põhjalik intervjuu Mikuga, aga haigusest tingituna oli tal kõnetakistus. See pani lisakoormuse montaaile. Me ei võtnud eesmärgiks teha lineaarset elu- ja loomelugu, vaid kontrastse ülesehitusega filmi, nagu oli ka Miku elu.
Algul sai pikkuseks kaks tundi, kuid seda tuli tihendada. Lõpus hakkas mind kummitama kahtlus, et äkki sai see liiga karm ja traagiline. Sest intervjuus oli Mikk väga avameelne. Küsisin, kas ta on nõus, et ta ütlemised ja tunnistused lähevad filmi. Ta oli nõus.
See film on ühtlasi kantud minu võlatundest Miku ees, see kannustas. Aga igast selle filmi episoodist võib omakorda vändata filmi.»