Urve Eslas: Kultuuritarbijaks?

Urve Eslas Foto: Pm

Kultuuritarbimise uuringus kasutatud terminoloogia viib kultuuri kontseptsiooni ohtlikult lähedale toote ning looja kontseptsiooni tootja omale.

Lisaks nirule kultuurihuvile tõi kultuuritarbimise uuring päevakorda terminoloogilise probleemi.

Üldiselt terminite ja nende ebatäpsuse üle virisemist peetakse rohkem demagoogiliseks probleemiks: kui tulemused ei ole sellised nagu tahaks, siis saab vähemalt näidata, et asjadest on täiesti valesti aru saadud.

Kuid see, kuidas asjadest kõneldakse (eriti, kui kõnelejal on autoriteeti, nagu kultuuriministeeriumil kultuurist kõneledes (veel) on) kipub pikapeale võrduma sellega, kuidas asjad on. Seetõttu teeb kultuuritarbimise uuringuga seoses murelikuks kaks tendentsi: esiteks, uuringus kasutatud terminoloogia viib kultuuri kontseptsiooni ohtlikult lähedale toote omale (ning kirjaniku ohtlikult lähedale tootja omale) ning teiseks on oht, et tarbimisretoorika võtab omaks ka kultuuriajakirjandus.

Toota on mõtet ainult tarbija vajaduste järgi või eesmärgiga neid vajadusi kultiveerida. See, mida nimetame kultuuriks, sõltub õnneks ka muust kui tarbija vajadustest. Kultuuri väärtus on muu hulgas pakkuda seda, mida inimene tarbijana ei vaja. Kui defineerida kultuuri kui toodet, peab ka kultuur vastama tarbija vajadustele. Kui ei vasta, mõtleb tarbija, et ju ei ole hea kultuuritoode ja seega ei maksa seda tarbida.

Berk Vaher kirjutas eelmises Sirbis: «Viimasel ajal kõlab aina hääli, et kirjandus on rahvast kaugenenud, lugejaid on vähe, kirjanikke ei tunta. Aga ehk on populariseerimise asemel või vähemalt kõrval hoopis vajadus pöörata kirjandus jõuliselt elitaarsemaks? Millekski, mille väärimiseni lugeja peaks pürgima ning mis nõnda tekitab isiksuses jääva ja süveneva muutuse.»

Olen nõus, et kirjanduse populariseerimine ei anna tulemusi ja et viitetihe keeletundlik mitmekihilisus on enamikul juhtudel nauditavam kui lihtsakeeleline sündmustejada. Kuid kas ei ole selles avalduses ohtlik tendents üleskutseks kirjanikele lähtuda kirjutamisel lugeja vajadustest ja ootustest kirjandusteosele (või mis veel halvem, arusaamast, milliseks tuleb lugeja kasvatada) ning taandada ta tarbijaks ning teost ennast tooteks? Nii populariseerimises kui elitariseerimises, kui neid on käsitletud kui lugeja vajadustele reageerimist, on lähtutud samast tarbimisretoorikast, kultiveerimaks kultuuritarbimise vajadust. Kas ei peaks kultuuri loomine ja sellest osa saamine olema pigem meeldiv kui kultiveeritud vajadus, mis kultiveerituse teadvustamisel kohustusena käsitletav on?

Looja peaks ehk vähem mõtlema kultuuritarbija vajadustele ja raamatusõber võiks lõpetada mõtlemise endast kui kultuuritarbijast. Ehk siis hakkab tekkima ka kultuur, mida ei tarbita, vaid millest saadakse osa. Ja ehk hakatakse siis ka jälle raamatuid ostma. Mitte kohustusest tarbida, mitte kultuuriväljaannete kultuurisunduse tulemusena, vaid rõõmust saada head, toodet ületavat elamust, mis tõepoolest, nagu Berk ütles, «tekitab isiksuses jääva ja süveneva muutuse».

Kultuuritarbijat saab kasvatada küll, kultuuritarbijat just kasvatataksegi. Aga ei taha. Ei taha saada kasvatatud kultuuritarbijaks.