Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2094089t1h5da8.jpg)
Ja lavastuse flaier ütleb: «Lavalugu «Täna me ei mängi» põhineb tudengimuljetel Moskva teatrikoolist aastatel 20022003 ja 2006. aasta alguses võetud intervjuudel.»
Neli aastat tagasi moodustati Moskva Kunstiteatri Kool-Stuudiosse «eesti kursus». Siit maalt pärit vene noored läksid Moskvasse teatrit õppima, et nelja aasta pärast tagasi tulla ja Vene Teatris tööle hakata. Nüüd on nad siis tagasi. Ja näitavad ennast.
Karusoo töödega kursis olijad teavad juba ette, millist lavastust on oodata. Ja ega ootushorisont kõikuma löö dokumentaaldraama sotsiaalsete sugemetega.
Samas, Karusoole kohaselt, on ta noorte intervjuudest leidnud nurki ja konkse, millega vaatajat üllatada. Siin tuleks vaadata kahetiselt ehk eestlasest ja muulasest vaataja seisukohalt.
Erinevad teed
Minul, siinmaise vene kultuuriruumiga peaaegu mitte kokku puutujal, on saalis huvitav. Ma saan informatsiooni ja suhtumisi, mida võin küll aimata, aga mida ma tegelikult siiski ei tea. Ses mõttes, et Tallinnast, Narvast, Viljandist ja kust kõik veel Moskvasse õppima läinute perekonnalood on kirjud «niikut rähni kuup». Teed, mismoodi perekonnad Eestimaale said, on erinevad, on huvitavad teada.
Ja samamoodi on erinev ka noorte suhtumine skaalal kodumaa Eesti versus metropol, megapolis Moskva. Lõppkokkuvõttes kumab pea kõigist läbi tehhovlikku õhkamist «Moskvasse! Moskvasse!».
Ja pigemini on see suurlinna tulede võitlus pisikese, kolkliku Maarjamaaga kui rahvuslik oma keelekaaslaste juurde tahtmine. Vähemasti selline mulje jäi eestlasele saalis. Kuigi, pole kindel, et see mulje rahvuslik soovmõtlemine ei ole.
Vene publiku, kes Vene Teatri väikeses saalis rõhuva enamuse moodustavad, peade sisse muidugi ei näe. Kuid vähemasti reaktsioonid tundusid rahvuseti erinevatel paikadel tulevat. See, mis eestikeelsele vaatajale üllatav ja uudne, venekeelsele omane ja tuttav on kuulata.
Siiski, tuleb tunnistada, et eelnenud elude ja kahe esimese kooliaasta lugu lõppes kõige huvitavama koha peal. Lõppes ettevalmistuse lõpuga.
Jääb pooleli
See, mismoodi teatrikoolis elatakse, mismoodi põimutakse ja lõimutakse, piineldakse ja eufooritsetakse, õpitakse ja kannatatakse, on millegipärast kirjandusest, ka dramaturgiast puutumatu aines.
Ja peaaegu puutumatuks jääb ka siin. Väga oleks tahtnud aususest lõpuni minevat lugu kuulata. Lugu sellest, mismoodi möödus teine pool koolist. Millised olid otsingud ja millised ärakukkumised. Ning last but not least kuidasmoodi «diilisid» noored sellega, et nad nüüd tõepoolest Vene Teatrisse tööle peavad tulema.
Liiatigi, kui kuluaaridest on kostnud, et see protsess kõigile teps mitte valutu ei olnud (vt ka intervjuu Vene Teatri direktori Marek Demjanoviga, Postimees, 12.04.2006). Kahju, et see olemata jäi.
Diplomietenduste õhk on muidugi alati eriline. Alati mõneti turg. Et näidake nüüd, mida te teha oskate publiku poolt. Sellest tingitud mõningane kellele positiivne, kellele negatiivne kammitsetus laval. Ja samas oodatakse alati kriitikalt hinnanguid kuidas noored nüüd on.
Ning selline hinnangulisus on alati libe tee. Teatritee ju nimelt ei ole kindla alguspunktiga rada. Et nüüd on kool läbi, ja nüüd on valmis. On protsess, kus küpsemine terve ülejäänud «karjääri» aega võtab, või võib võtta.
Seega jäägu hinnangud näitlejaisiksustele hilisemasse aega, teise, kolmanda lavastuse juurde. Ja esimene tulemine baasmaterjaliks, mille põhjalt esimesi võrdlevaid paralleele tõmbama hakata. Ning seda juba 8. septembril, kui noorte osalusel esietendub Vene Teatris «As you like it».
Seniks, noortele jaksu ning tõsistele teatrihuvilistele teed Vene Teatrisse. Sest «Täna me ei mängi» on vaieldamatult lavastus, mille vaatamisega terase silmaga publiku liige tükikese «teatri koodist» endale selgemaks saab.
Uuslavastus
Merle Karusoo
«Täna me ei mängi»
Lavastajad Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste
Osades Nikolai Benstler, Pavel Vorotsov, Tatjana Jegorukina, Dmitri Kosjakov, Aleksandr Kutmezov, Natalja Popenko, Dmitri Ptela, Sergei Furmanjuk
Moskva Kunstiteatri Kooli lõpetajate diplomietendus 1. septembril Vene Teatri väikeses saalis